Tivoli

Pärnus käidud. Reede õhtul tuli mu õeke õhinal Tivolist ja rääkis sellest, kuidas ta ühe atraktsiooniga (Breakdancer) kaks korda järjest sõitmas käis. Väga äge olevat olnud. No ja kuna laps peale käis, siis tuli lauba ka ennast Tivolisse ajada. Natuke aega sai seal last lõbustatud ja siis tekkis idee, et kui see Breakdancer nii äge pidavat olema, siis võib ju ometigi ära käia... Need olid minu elu pikimad kolm minutit. Esimesed paar sekundit oli tunne "whoa, änksa". Järgmised paar sekundit läksid "oiappiappi" tähe all. Ja siis juba "pange see kuradi asi seisma", "millal see ometigi seisma jääb", "kuhu ma oksendan" ja "kui ma siit kunagi maha saan, tekitan ma oma õele tõsiseid probleeme". Ilmselt oleks samasugune tunne olnud Viplalal, kes on kogemata sattunud showbarmani šeikerisse. Eesti keeles ei ole ühtegi sellist sõna, mis kogu seda õudust kirjedaks. Kui ma oma värinatest lahti sain, olin ma endiselt veel näost roheline ja täiesti võimetu autorooli istuma. Kõhus keeras terve õhtu. Jalad värisesid kauemgi veel. Selja peal on sinikas.

Ma olen nende asjade jaoks ikka liiga vana. Way liiga vana.