Soovid silmades või nende ees

Eilse õhtu mõtteteraks sai puhtjuhuslikult tõdemus, et kui elu ei ole parasjagu ilus, siis on ta vähemalt huvitav ikka. Tuletage mulle seda meelde, kui ma liigselt virisema kukun.

Mulle on korduvalt ja väga erinevate inimeste poolt ette heidetud asjaolu, et ma ei tea, mida ma tegelikult tahan. Kohati on neil tuline õigus. Ja kui ma lõppkokkuvõttes läbi tohutute ponnistuste otsustan, et vot just seda ma tahan (või ei taha?) ja soovitu ka saavutan, siis ma ei oska sellega rahul olla. Rahulolu on minu jaoks arengu surm.

Aga mis juhtub siis, kui mul tekib äkiline selgusehetk, kus ei olegi küsimus, kas ma tahan ja mida ma tahan, vaid soovid istuvad selgelt minu ees, nagu oleks keegi mulle täiskirjutatud prilliklaasid ette pannud? Siis juhtub see, et keegi võtab need prillid, pillab maha ning nagu sellest veel küllalt ei oleks, purustab need jala all. Kilde ma kokku liimima ei hakka. Ootan vaid, et ehk toob süüdlane uued asemele. Nende samade soovide ja tahtmistega. Või näen ma neidsamu kirjasid kellegi teise prillide tagant silmi otsides. Siis tean jälle. Senikauaks aga... elu ongi täis valesid valikuid ning nendest terve nahaga välja tulemist. Kui mitte ilus, siis huvitav ikka.