Ma tahan...

Austust.
Armastamist.
Arvestamist.
Usaldamist.
Hoolitsemist.
Väljendamist.
Muud.

Kui palju aga olen ma ise nõus vastu andma? Kui palju ma julgen? Kui nii palju nagu praegu, siis miks ma arvan, et keegi mulle peaks rohkem vastu andma? Jah, pime olen. Tõmblen siia-sinna, jooksen muudkui eest ja järele. Miks ma ei võiks vahelduseks asju päris rahulikult võtta? Vaadata, mis juhtub. Ilma suuremate mängudeta.

Ja nüüd võtan asja nii rahulikult, et lähen magama. Ja homme ärgates võtan selle kande maha kui täiesti mittevajaliku, kuna mul ei ole enam vaja seda kõike endale meelde tuletada :P