Rohelises kruusis oli roheline tee

Plirts-plärts, saapad märjad, jalad märjad. Kohale jõudes nentisime, et oleks võimalik olnud ka lähemalasuv koht valida. Aga tühja sest.

Roheline tee jasmiiniga oli helerohelises kruusis. Väga kodune kruus oli, kuigi mul ei ole kunagi sellist olnud. Aga kodune tunne ei pruugigi alati käia kaasas mälestuste ja olnuga. Äkki mul saab kunagi selline kodune roheline kruus olema hoopis.

Tarka juttu tuli teetasside taga nagu oavarrest. Enese tundmisest, emotsioonidest, mantratest, amulettidest. Kui midagi tundub õige, siis see ka aitab. Ja vastupidi. Tähtis on uskuda. Ja negatiivsed emotsioonid on kõigest tunded, mis ei ole sina vaid asuvad väljaspool sind. Aga selleks, et vahet teha, millised need välised emotsioonid on ja need siis endast läbi lasta või neutraliseerida, on vaja eristada. Eristada ennast neist tunnetest. Leida end kogu selle vahu ja maskide tagant.

Koju minnes astusin läbi teepoest ja ostsin tööl kahtlaselt kahanevate teevarude täienduseks rohelist teed mustikatega. Õhtune proovikruusitäis maitses igal juhul suurepäraselt.

Lisaks sellele, et ennast tunda tuleb, tasub end ka hästi tunda. Ja selle tarvis tasub end aegajalt ka poputada. Keda siis veel kui mitte ennast. Vann vett ja mõnusalt rahustavat rosmariinilõhnalist vahtu täis, paar lõhnaküünalt ja laisklemine võiski alata. Bliss. Lisaks veel kreemid-õlid ja muu healõhnaline naiselik pudipadi... Kui see nii lamedalt ei kõlaks, siis ma väidaks, et ma tunnen end kui uus inimene. Uus ja palju parem, loomulikult. Või noh, vähemasti paremini lõhnav...