Kiljub küll aga ei ütle fuih ja vastik

Nädalavahetusel käisime Hiiumaal. Tagasisõiduks praami oodates haarasime poest üht-teist söödavat-joodavat ja kavatsesime mere äärde murule seda tarbima istuda. Sobivat kohta otsides jäi pilk pidama põõsakesel, mille kõrval kena murune lapike... Kena lapike hakkas aga ühtäkki liigutama ning suur must vonklev asi lipsas põõsasse. Uhh... mul oli süda saapasääres (või tenniseservas) ning kergelt kokutades andsin ka teistele teada, et oli uss, läks põõsasse. Selle peale astus Oops põõsa poole ning nentis, et ega ei läinud küll. Lähemalt vaadates oli põõsa ees keras teinegi... seekord mitte must vaid siksakmustriga.

Minu esimene nii lähedane kokkupuude roomajatega vabas looduses rikastas mind ühe teadmise võrra- kardan usse.