Olgugi, et täna tuleb ülima väsimuse staadiumis üle pika aja sõidutundi minna, oli eilne õhtu päris abiks. Kõigepealt sai mööda Vabaduse väljakut jancaga teineteist taga otsida. Siis tõdeda, et Krahlis kohti pole ning maanduda Kompressoris. Pannkoogid tuntud headuses ja võrreldes aastataguse ajaga, on nende valmistamiskiirus ka normaliseerunud. Kui kolm tibinat istuvad pubis, irvitavad ja räägivad pannkookide seksist või seksivatest pannkookidest, siis mida see meile ütleb? Midaiganes see siis ka ei ütleks, ma ei taha seda eriti teada.
Edasi sai kolitud Texasesse endiste kolleegidega kokku saama. Firma endiste töötajate kokkutulek. Suurem osa kutsututest osutus nõrgaks ja ei ilmunud isegi kohale. Kohalejõudnud seltskonna nõrgimad lülid kadusid ka varsti filmiõhtule. Aga muidu oli huvitav vanu aegu ja endisi kolleege meenutada. Isegi klassikokkutuleku ebamugavat tunnet ei tekkinud. Kõik küsimused stiilis "kus sa siis nüüd töötad", "mitu last sul praeguseks on", "kellega sa siis koos elad ja kes tegi abieluettepaneku" tulid ka väga loogiliselt ja kuna enamasti mitte mulle, siis üldsegi mitte häirivalt :) Kavatsesin küll ebamugavuse tekitamiseks korraldada tutvustusringi, kus igaüks püsti seistes räägib, kaua Firmas töötas, millal ja kuidas lahkus, kas sai lahkumise eest kompensatsiooni või mitte, kaua pärast seda töötu oli, kus nüüd töötab ja palju palka saab aga oli ka ilma selleta lõbus.
Mees, kellele eelmisel sellisel kohtumisel ammulisui ainiti ota vahtisin, oli praeguseks devalveerunud. Igav.
