Kobras rikkus liikluseeskirju

Täna kella 06.05 ajal teatati politseile vales kohas teed ületanud koprast. Looma teelt ära toimetamiseks kutsuti appi Pärnumaa Päästeteenistuse töötajad.

Kõrvalist abi õnneks vaja ei läinud. Kell 06.45 lõi kobras sabaga vastu maad ning pages võsastikku.

Seda kõike teame me loomulikult tänu Pärnu Politseile. Tea, kas Kirill Teiter on töökohta vahetanud?

FOI

Täna siis viimane päev internetirida ajada. Teise töö kõrvalt on see ikka piisav knopka istumise all ja see raha, mis ma viimasel kuul selle eest sain, ei kompenseeri küll seda nüri pilguga ekraani vahtmist. Aga tänasest lõpetan. Veel viimane pingutus on uute jõudude kelgule aitamine ja siis pühin käed puhtaks.

Still waters run deep

Kui eile tervitas ujula uksel silt "Avarii", siis tänaseks olid nad selle likvideerinud. Öelgu sisalikutibi mis tahab, hommikut ujumisega alustada on äärmiselt meeldiv. Loksuv vesi ümberringi, tunne, kuidas lihased üksteisejärel hommikusest unest ärkavad, pärast soe mullivann ja aurusaun. Päike paistab ujula akendest sisse ja tunne on selline nagu oleksid soojemasse kliimasse ümber kolinud. Tööle jõudes mõnus surin lihastes, kättesaadud endorfiinidoos ja arvuti taga istumine ei ole enam üldse nii väsitav.

Ilmselt eelneva mõjul olin ma nii vastutulelik, et lubasin lahkelt kolleegile teda asendada ühel koosolekul. Igaval koosolekul. Aga iga heategu saab ükskord karistatud.

Kondiiter-korstnapühkija

Alles paar päeva tagasi ironiseerisin sisaliktibi ÜKT-kuulutuste peale, et varsti otsib ta lisaks karvastele kätele ja kruvidega itimeestele ka stiilitunnetusega korstnapühkijat. Siiani ei ole otsinud. Aga paistab, et mina leidsin. Nimelt oli eile uksele tekkinud kiri allkirjaga "Teie korstnapühkija". Igasugu kirjakeste lõpust lugema hakkamine ei ole vist väga tervislik, kuna viiekordse keskküttega paneelmaja uksel korstnapühkija teate nägemine võib maailmapilti kõigutada küll. Lähemal tutvumisel sain teada, et nimetet' ametimees puhastab täna meie ventilatsioonišahtisid. Igaks juhuks oli juures ka "kondaktnummer". Kui kellelgi peaks korstnapühkija teenuseid vaja olema, siis võin talle reklaami teha :)

Eile õhtul sai siis tuttavate lapsuke üle vaadatud. Päris pisike oli aga tatimullide puhumine oli küll juba peensusteni selge.

Ahjaa. Kuna külla minemisega läks veidi kiireks, siis lippasime läbi Grossi poest, kust haarasime kaasa tordi. Kõigepealt ajas ihukarvad püsti kassapidaja äärmiselt ründaval toonil esitatud "deset sent jest?". Ja järgmine ebameeldiv üllatus selletabas meid siis, kui tort lahti lõigatud ja taldrikutele tõstetud. Kui üks sööjatest leidis, et see maitseb nagu roheline seep, siis kõik ülejäänud jagasid arvamust, et tordi valmistaja on ilmselt joonud Vana Tallinnat ja selle siis mõne aja pärast torti oksendanud. Esimesest suutäiest kaugemale ei jõudnud keegi ja tort rändas suures kaares prügikasti. Midagi nii jälki ei ole ma elus proovinud. Sellest poest siis edaspidi suure kaarega mööda.

Head intellektuaalse omandi päeva!

Nimetet' tähtpäevaga seoses sai osaletud autoriõiguste-teemalisel seminaril. Hariv. Üle poole päeva poolkuivi juriste kuulata ei kannata aga see seminar oli just paraja pikkusega. Jääb natuke aega isegi tööd teha (nagu näha juuresolevalt pildilt?).

Õhtul tuleb vastne ilmakodanik üle vaadata. Praeguseks on too nimitegelane küll juba kuuajane aga seega on ka mida vaadata.

Pluti-pluti-plutt, Gunilla!
Või Oliver.

TT ehk tulevane tudeng

Ehk siis täna sain vastuse oma sisseastumisele. Sooviti õnne tulevasele tudengile. Turbotibinale sai juba vihjatud, et kuidas ma kui vaene tudeng tema meelest kooliliikusid peaks hakkama tegema. Väljapääsmatuid olukordi teatavasti ei ole ja sellest probleemist saavat üle tudengilikult mättal õlletarbimisega. Eks näis :)

Päeva jubedaim vaatepilt

Teen ma rahulikult suitsu ja mõtlen oma mõttekesi kui äkki kõlab verdtarretav mitmehäälne kiljumine, millele järgneb kiire väikeste jalgade padin. Ihukarvade tõustes küünitan ennast aknast välja vaatama ja näen umbes tosinapealist 13-14aastaste tüdrukute kampa tuulekiirusel lähenemas, kõike seda saatmas tohutu kiljumine. Kelle eest nad ometi niimoodi jooksevad? Jälitajat ei paista kuskilt. Küll aga valjeneb kiljumine. Ja nähtavale ilmub ka jooksu põhjus. Nimelt väljus telemajast kaks Vanilla Ninja tsikki (ehk on vabandatav mu ignorantsus, mis väljendub nende nimede mitteteadmises). Jooksult kuskilt haaratud fotoaparaadid plõksuvad, lapsed kiljuvad, rebides seljakotist vihikuid, et aga oleks kuhu autogrammi kirjutada. Riietest tirivast ja kiljuvast piiramisrõngast murravad läbi kaks "staari", kes keelduvad autogrammidest ja istuvad taksosse. Pildistamine jätkub ka läbi takso akna, olles eelnevalt aja võitmiseks takso sisse piiranud. Autogrammivihikuid üritatakse toppida lausa läbi takso uste...

See vist ongi see paljuräägitud fänlus. Ma olen üsna kindel, et ma ei taha enam kunagi midagi nii jubedat näha. Olen inimväärikuse andunud austaja.

Ujumine

Ujumas edukalt käidud. Väga mõnus oli. Tiba mittemõnus oli vaid see, et rahvast oli kella poole kaheksa kohta ikka üle ootuste palju. Ujulaesine parkimisplats oli autosid nii täis, et koha leidmine oli kunst omaette. Veel veidi mittemõnus oli tipptunnil ummikus linna venimine. Aga see on ka kõik, mis miinuspoolelt ette jäi. Plusspoolele kuuluvad küll mõnus vesi, soe hommikusaun ja mõnusalt ülesärganud enesetunne. Veidi hakkavad juba lihasedki surisema. Ilmselt siis oli ka kasu. Teinekordki.

Votnii

Niipea, kui ma olen kõigile kinnitanud, et mulle meeldivaid punaseid kingi ei ole olemas, leian ma nad järgmisest poest. Punased, parajalt kõrge kontsaga, kinnise ninaosaga, täisnahast, sobivad nii seeliku kui pükstega ja mugavad. Peaks teinekordki seda loogikat kasutama.

Homme proovin selle hommikuse ujumise värgi ära. Eks siis paistab, kauaks mu entusiasmi veel jätkub.

Julgus unistada

"Mingisse ikka jõudes võib juhtuda, et küsime eneselt, kas see elu, millist me elame, on just see, millest me lapsepõlves unistasime. Kui me oleme selle küsimuse küsinud, peame sellele ka ausalt vastama." (J.Tätte)

Unistus on unistus vaid siis, kui see eksisteerib vaid mõttemaailmas aga samme ei astuta selle teokstegemiseks. Kui unistuse poole liigutakse, ei ole tegemist enam unistusega vaid sellest saab plaan. Unistuse täitumine on kui hiire jooksmine magava kassi suhu. Saad kätte millest oled unistanud ilma ise selle nimel pingutamata. Sellisel saavutusel ei ole ju väärtust. Unistus on väärtusetu. Ja hinnatu.

Kui unistust teoks tegema hakata, ehk muuta unistus plaaniks, siis mis juhtub juhul, kui plaan ebaõnnestub? Plaan muutub uuesti unistuseks. Või toimub nending, et selle värava võti pole minu käes ja surevad nii plaan kui unistus.

Koolis käidud

Sai päeval koolis käidud. Kõigepealt siis kutsesobivustest. Mitmed-setmed leheküljed küsimusi alustades põhiseaduse definitsioonist ja enda temperamenditüübi hindamisest ja lõpetades Taani filosoofidega. Niinii. Kui ma need leheküljed ära ponnistasin ja üles serva nime kirjutama hakkasin, siis hakkas küll hirm, et äkki loeb kõrgkooli sissesaamisel veidi ka ülesandepüstitusest arusaamine. Sellest kõrgest paberipatakast tuli minu eriala puhul vastata vaid lõigule 2 ja 6. Sellega, et ma kogu testi täis kribasin, tegin ma millegipärast vastuvõtukomisjonile väga palju nalja. Aga nenditi, et mida rohkem seda uhkem ja peale mõne definitsiooni, pidi kõik hea välja nägema. No ja siis vestlus. Mis lõppes sellega, et sisseastumiskomisjon jõudis järeldusele, et ma olen oma ala spetsialist kellelt nemad kui teiste elualade esindajad rohkem tarku küsimusi küsida ei oska. Ja oma õnnistuse pidid nad mulle kaasa andma sissesaamisel. Veidi kirtsutati nina aastatetaguse keska lõputunnistuse peale, kus mingi kolmekribu umbes üks ühele viitega segamini oli. Aga selle pärast ma väga ei muretse.

Ühesõnaga. Nagu eelolevast jutust läbi kõlab, olen ma jõudnud otsusele, et see kool võiks olla koht, kuhu ma tõesti ennast arendama lähen.

Edu siis mullegi

Eile sai ära vaadatud film Be Cool. Mõnus kerge vaatamine ja nalja sai. Aga ma olen ka muidugi Travolta ande austaja, seega suurema osa positiivsusest võib selle arvele panna.

Tänases päevakavas ühte kõrgkooli vestlusele minek. Eks näis, kas ma olen töödeldavast materjalist ja kas ma tahan just seal ennast töödelda lasta ;)

Telepoiss

Kuidas saada lapseks?

Täna lapstööjõudu kasutades (laps fotomodelliks) läksin veidi kadedaks küll. Kuhu kaob oskus olla loomulik, avatud ja julge? Eelkooliealised ei kapseldu, ei tõmbu endasse, ei häbene, ei kasuta maske- kõik see, mida täiskasvanud igapäevaselt praktiseerivad. Oled sa näinud mõnda kibestunud last?

Kas on olemas kasvatusmeetodit, mis seda loomulikkust ära ei nulliks? Ja miks keegi mind niimoodi ei kasvatanud? Ma tahan ka olla naturaalne, rikkumatu. Ma ei taha valvenaeratust, kui ma sisemas ei naera. Ma ei taha minna krampi, kui keegi mind pildistab. Ma ei taha mõelda sellele, mida teised minust arvavad.

See ei ole ju võimalik

Tegin reedese päeva tööluusi ja ei vaadanud isegi oma e-posti. Nüüd tööle tulles avastasin posu kirju, millest mitte ükski ei tekitanud negatiivset emotsiooni. Ühed tänavad, teised lahendavad lihtsalt niisama minu probleeme, ilma, et see kuidagi tegelikult neisse puutuks. Mitte ühtegi appi-see-on-vaja-eile-ära-teha-kus-sa-oled-kirja. Niimoodi on mõnus nädalat alustada.

Väike leedutripp

Leedust terve nahaga tagasi. Ilm oli ilus ja laupäeval jalutasin lausa paljaste õlgadega mööda Vilniust ringi. Poodides sai viibitud ja ringi jalutatud tiba rohkem, kui mu vaesed väikesed jalakesed tavaliselt kolme päeva jooksul on harjunud läbima.

Vilniuse vanalinna küljeall leitud öömaja oli igati viks ja viisakas, mugav isegi. Ning stiilse vanalinna sobiva sisustusega olid nad ka kümnesse pannud. Öömaja hoovis, kuhu autot parkida saab, olid nad küll mööda pannud poolkuu-kujuliste betoonist lillepottidega, millest ühega auto esimene nurk natuke liiga lähedalt tutvust tegi. (Jumal tänatud, see ei olnud mina, kes roolis oli :P) Väske ühendus sai avastatud alles hommikul, kui auto esispoileris oli tugevama meesterahva labakäe suurune sügav mõlk. Noh, mis siis ikka. Juhtub ka parimates perekondades ning reisituju see eriti ei rikkunud. (See siin vist sisaliku hiljutiheietatud tegelike väärtuste teema.) Pigem pani itsitama, et auto see pool sai kohe palju voolujoonelisemaks ja tuuletakistus vähenes. Paari tunni pärast tegi aga auto meile pisikese üllatuse- mõlk oli kadunud ning seda jäid meenutama vaid paar pisikest kriimu. Iseparanev auto?

Teeninduskultuuriga on Leedus kindlasti midagi kummalist toimumas. Vilniuse kesklinnas, täpsemalt raekoja kõrval, asus täiesti tavaline pubi. Selline, nagu nad vanalinnades ikka kipuvad olema- mitte midagi erilist, lihtsalt koht, kuhu sa õhtul sisse astud, et klaasikest õlut juua. Noh, see oli vähemasti meie eesmärk.

Koha üks omapära jäi silma juba päeval, kui sai sinna korra sisse põigatud, et nende tualettruumi kasutada. Viimatinimetet' ruumi viis nii madal uks, et sisenemiseks pidi kükakile laskuma (no ütleme meeter kõrgust) ja sedasi mõned head meetrid edasi ronima, kuni end uuesti sirgeks sai ajada.

Õhtul astusime siis pubisse sisse, et juua üks õlu ja mõelda, mida edasi teha. Teenindajatibinas juhatas meid lauda, tõi menüüd ja lahkus hetkeks. Mõne aja pärast võttis meie tellimused ja kadus. Hetke pärast ligines teine teenindaja, kes omakorda soovis meilt tellimust saada. Seletasime kenasti, et me juba tellisime. Õlgu kehitades lahkuti. Siis tuli teine... ja siis kolmas... ja siis neljas ettekandja. Kõik tahtsid, et me oma tellimuse esitaksime. Pooled said meist aru, pooled mitte. Hirmuga vaatasime juba liginevat viiendat ettekandjat. Õnneks tema meid tülitama ei tulnud. Kusjuures, asutus oli puupüsti kliente täis. Tea, kas kõik neist said selle kohtlemise osaliseks? Et iga ettekandja käib läbi kõik lauad, et keegi vahele ei jääks? Ja arve maksmisel kordus kogu ring. Ühelt küsisime arvet, teine tõi arve, kolmas võttis kaardi ja läks sellega leti taha, siis tuli teine tagasi uurima, et kas me siis tema toodud arve ära ka maksame... Tüütu on väga understatement.

Kui ma enne lahkumist veel selle koha tualettruumis ära tahtsin käia, avastasin enda meeldivaks üllatuseks, et ruumi teises otsas on täiesti normaalmõõdus wc-uksed. Üllatus taandus ahastuseks, kui ma sisse astudes avastasin, et samm veel ja ma oleks tõesti sisse astunud. Nimelt puudus selles ruumis pott. Olemas olid kaks traditsioonilist jalakohta ja auk põrandas. No comments... ja sealt ma kiirelt tagurpidi välja ka tulin.

elion-eilieiole

Vanarahvas teab rääkida, et kui hommikul autokumm tühjavõitu on, ootab ees sõit bensiinijaama. Kui aga veeb SQL-errorit annab, tuleb suhelda Elioniga. Uus kliendihaldur paistab olevat päris muhe vana. Ei ole just palju neid, kes hommikul kell 8 reipal häälel telefoni võtaksid. Eks paistab, kas reipust jätkub ka niipalju, et asi tööle saada.

Lõunal tuleb juuksuris ära käia. Noh, nii moepärast. Et kui sisalik- ja turbotibinad juukseid värvivad, siis tuleb enda loomulikku tuhakartulit vähemasti lõigata :)

Reipa häälega kliendihaldur helistas ja teatas, et ta on probleemi lahendamisega tegelema hakanud. Kui ma huvi tundsin, et milles see tegelemine seisneb ja kas ka tulemust on, siis teatati mulle võidukalt, et minu eest kirjutati kiri tehnilise toe meiliaadressile. Jessjess. Milline tohutu kasu on ikka kliendihaldurist :P Kirjutada kiri, et seejasee teatas, et neil on tehnilised probleemid ja laduda alla minu kontaktandmed (nimi loomulikult väga valesti kirjutatud). Kasutegur missugune.

Vanaks hakkan jääma

Olen mingist iidamast-aadamast saati ühe titemammade jutuka meilinglistis, mille sisuks enamasti kasutatud lapsevankrite müük, kirjutised vanemapalgast ja väljavõtted väikelaste tervisega seotud kirjutistest. Tolereerin seda sodi oma meilboksis siiani ainult sellepärast, et on hea kursis olla parasjagu levivate viirustega. Hädakisa, kuidas seltskonna lapsed kõik samade sümptomitega haigust põevad, on üsna hea ettekuulutaja sellest, et ka enda mudilane lähipäevil koju jääb.

Täna hommikul aga üllatas see list mind tõeliselt. Beebimonitori ostusoovi ja rinnapiimaasendaja õige valmistamisõpetuse vahelt leidsin sellise tagasihoidliku kirja:

Kes oleks huvitatud sellisest asjast nagu paaride vahetus sekselu vahelduse mõttes!? ei ole mingeid kaasnevaid kohustusi ega miskit...aegajalt kokku saada ja end lõdvaks lasta ning nautida olemist intiimses õhkkonnas? kel huvi, kontakteeruge...

Ma ei pean ennast üsna vabameelseks hingeks aga vot imikutoidud ja -tarbed ning partnerivahetusmängud ei sobi minu ajus küll samasse sahtlisse. Ka sama kaust meilboksis on liig mis liig. O tempora, o mores...

Ütle, kus elab sinu laps ja ma ütlen...

Kui lapse kasvataja eile õhtul mulle vihjas, et võiks oma lapse ikka Tallinna elanikuks registreerida, et lasteaed tema eest pearaha saaks, tundus asi mulle tiba kahtlane. Ei ole see laps kuskil mujal elanud kui Tallinnas ja ma ise ka oma teadmise kohaselt põline pealinlane ja ka elanikeregistrisse sellisena märgitud. Laps Tallinnas sündinud kah veel.

Igaks juhuks otsiustasin asja kontrollida ning kui ma x-teest piisavaid vastuseid ei suutnud välja nõutada, helistasin rahvastikuregistrisse. Sealne sõbralik (!) tädi kurtis süsteemide aeglust aga otsis andmed välja. Ja kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, et mu lapse elukohana on registreeritud välismaa. Kodamigra baasist on tulnud kanne, mille kohaselt on selline inimene Eestist lahkunud ja asunud elama välismaale. Kahjuks ei teadnud nad ei aadressi ega isegi riiki.

Tere talv! Tore teada saada, et mu viieaastane laps elab välismaal. Huvitav, kes see siis on, kes minu juures Tallinnas elab? Tema kuri kaksikvend? Või juhtus see tavapärane sünnitusmajas vahetussemineku lugu? Imelik, et mul tarkade registrite andmel ikka laps olemas on.

Kestuleb? Kevad?

Eile tööliskohvikust tulemasinat ostes ulatas baaridaam mulle rohelise süütaja, vaatas mulle otsa, muigas ning vahetas selle kiiresti punase vastu välja.

Minu hoovi parim parkimiskoht ei osutunudki enam niiväga parimaks. Eilse vihma tagajärjel selgus karm tõsiasi, et mu parkimiskoht on kõige madalam koht terves ümbruskonnas. Paistis nagu ma oleks keset järve auto parkinud. Keset väga mudast järve, kui täpsem olla. Nahksaapad ei ole päris mõeldud selleks, et nendega pahkluuni mudases vees sumbata. Saabaste vettpidavus kontrollitud. Tulemus negatiivne.

Oodates nädalavahetust

Kuidas üks keel verbaalselt küll üsna ok on aga kirjalikus vormis niipalju ununeda on suutnud... Tõlgin (loe: üritan tõlkida) tootekirjeldusi inglise keelde. "Konflikt tekib tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega..." Prääks, ütlen ma selliste tekstide peale.

Nädalavahetusel Pärnusse. Saab neljarattalisele sõbrale suvekummid alla panna. Loodetavasti on sellel hooajal lumi ja jää möödunud nähtused.

Uisuhooaja alguseni on jäänud loetud päevad

Eilne tibinatega poodlemine oli kosutav ja sopsu kanasalat endises headuses. Turbotibin astus ka võidukalt rulluisutajate ridadesse ja nüüd tuleb kannatlikult oodata, et kojamehed ja -naised talve jooksul mahapudistatu ka kenasti kokku kraabiksid. Enda uiskudest tuleks vahepeal niiske lapi ja õlipudelikesega üle käia, ehk ka mõned rattad ümber asetada.

Rockchick

Eile sai poest ära toodud must käisteta topp, millel ilutseb hõbedane kiri "Rockchick". Ma lähen vist järjest nooremaks ;) Keegi võiks mu punased nöörsaapad ka parandusse viia, laheneks kingaprobleem mõneks ajaks.

Ja inimesed on nii ilusad ja head. (Ilma irooniata, kusjuures.)

Tere uut nädalat

Kuna plaan rääkis, et esmaspäevaks tuleb haigusest võitu saada, siis selle nimel sai nädalavahetusel veidi vaeva nähtud. Alustades kuumadest jalavannidest ja lõpetades üleüldise puhkamisega. Ja paistab, et selle ülesande taha saab kenasti linnukese teha. Loodetavasti ei nulli ma tulemust nahkmantlile üleminekuga või märgades juustes tööletulekuga veel ära.

Väike poodlemistuur laupäeval selgitas jälle kord seda, et mulle ei tehta kingi. Ma ei taha balletisusse, ma tahan korralikku kinga. Kontsaga. Seelikuga kandmiseks. Päris nahast. Muud midagi. Ei ole ju väga kõrged nõudmised? Isegi punane ei pea olema.

Nüüd teetassi pesema. Mahutavus hakkab juba tõsiselt kannatama.

Omadega plussis

Esimene päev uute tööülesannetega uues osakonnas. Vähe sellest, vanad jäid ka veel alles. Kuu aega pooleteise kohaga töötamist ootab ees. Eks paistab, kuidas ma sellega hakkama saan.

Enesetunne sakib (nagu seda popilt ja noortepäraselt öeldakse). Telefoni aku tühjeneb. Minu oma ka. Eesmärgiks on seatud järgmise nädala alguseks terveks saada. Vahendeid valimata.

Ahjaa, kui keegi viitsib, siis võib mu auto ära parkida :)