Kuna sisaliktibi kirjutab sellest, milline kunst on hea sõna ütlemine teisele inimesele, siis meenus mulle eile Eesti Naisest (oli vist seal) loetud mõtteke, mille ka muuseas oma märkmepaberinurgale üles kribasin.

See hea, mida me tahame teha, seda me ei tee. Aga see halb, mida me ei taha teha, seda teeme me sageli.

Ehk siis ainult heast sõnast ei piisa, kui me need head teod tegemata jätame. Jah, altruism ja heategevus on minu meelest kõige egoistlikumad asjad. Sa ostad/teenid endale seeläbi head enesetunnet. Aga mis selles halba on? Kui on õnnelik nii hea teo subjekt kui ka tegija, siis on kõik hästi.

Hea tegu tuleb enamasti läbi mõtlemise. Halvad teod tulevad läbi mõtlematuse.

Kass haige :(

Kui mu igati ontlik ja korralik kass ühel päeval kraapis lillepotist mulla välja, kuses aknalauale ning lisaks lasi ka rõdule loigukese, arvasin ma, et lähedusse on ilmunud mõni jooksuajaga emane, kes noormehe hormoonid lõkkele puhunud on. Aga kui ta hakkas kükitama igale poole ja kükitamisele loigukest ei järgnenud, muutusin murelikuks. Täna öösel ei lasknud seltsimees mul enam magada, kondas mööda voodit edasi-tagasi ja tegi vahepeal koledat häält. Kui ta ennast pikali visata tahtis, siis ta ei saanud enam rahulikult laskuda vaid kukutas ennast külili. Selge, hommikul arstitädile näidata.

No ja see see siis nüüd on. Neerukivid, põletik, tekkinud neerupuudulikkus ja veremürgitus. Nüüd ravi ning sellega paratamatult kaasnevad eelarveaugud.

Selle taustal on muidugi kergelt ketserlik rääkida sellest, et olen Sepa kampaania "Otsi positiivset, kasvõi tikutulega" tulihingeline toetaja.

Olgu-olgu. Kui raha ei ole, on mu missioon "juuni lõpuks miinus viis [loe: no vähemalt rohkem kui üks] kilo" tunduvalt lihtsamini saavutatav. No ja teistest küljest vaadatuna pani maksuamet pühale üritusele käe alla ja kandis lõpuks tulumaksu tagasi. Abiks.

Reedel sai jälle kord ära peetud üks hooajalõpetamine. Seekord oli see erinev kõigist eelnenutest juba seepärast, et mingi ime läbi oli pidu sattunud reedesele päevale. Niipalju, kui ma selle asutuse pidusid mäletan, on need alati olnud nädala keskel ning järgmise tööpäeva võib tavaliselt küll korstnasse kirjutada. Unikaalne oli ka see, et tarbitud alkoholi- ja söögikogused jäid mõistlikkuse piiridesse ning hommikusest repertuaarist puudus mälumäng täiesti. On oht, et ma hakkan maha rahunema ja täiskasvanuks saama. Pole enam ka vist enam seda tunnet kuklas, et kui juhus on, siis tuleb ikka pidutseda niimoodi, et maa must. Jah, läksin ka peolt edasi kluppi, kus sai tantsitud ja tantsitud ja tantsitud. Mõnus oli ennast liigutada, olgugi, et võibolla liiga kõrgetel kontsadel.

Ma olevat oma sõpradel juba orkutis lähenevate sünnipäevade nimekirja jõudnud. Üllatavalt kiirelt läheneb see tähtpäev. Ja sel aastal, erinevalt eelmistest, ei valmista see mulle suuremat meelehärmi. Peaasi, et keegi mu vanuse kohta õelalt veerandsada ei hakka ütlema :) 25 is just fine.
Roosad karvased käerauad oleks küll midagi sellist, mida ma endale sünnipäevaks tahaksin, aga paistab, et see idee võib minna ühe teise inimese sünnakingina arvesse. Ja siis ei oleks sama asja mulle kinkimine enam originaalne.

Grillimise meelespea

Pärast mitut külma- ja talvekuud on lõpuks kätte jõudmas suvi ja grillimishooaeg. Seega on oluline värskendada oma mälu selle peene värskes õhus toimuva toiduvalmistamise etiketi osas, kuna see on ikkagi ainus toiduvalmistamise viis, millega "tõeline" mees tegeleb- ilmselt sellega seonduva kõrge ohuteguri tõttu.

Kui mees pakub välja, et ta grillib, järgneb sellel allpool lahtiseletatud ahelreaktsioon:

Protsess...
1. Naine ostab toidu.
2. Naine valmistab ette salati, köögiviljad ja magustoidu.
3. Naine valmistab liha ette grillimiseks, asetab selle kandikule koos vajalike toiduvalmistamisvahendite ja -kastmetega ning viib selle mehe kätte, kes vedeleb grilli kõrval- käes õlleklaas.

Nüüd tuleb oluline osa:
4. Mees asetab liha grillile.

Protsess jätkub....
5. Naine läheb tuppa, et panna valmis taldrikud ja noad-kahvlid.
6. Naine tuleb välja, et öelda mehele, et liha kärssab. Mees tänab teda ja palub naisel tuua veel üks õlu, kuni ta olukorda lahendab.

Taas oluline osa:
7. Mees võtab liha grillilt ning annab selle üle naisele.

Protsess jätkub....
8. Naine paneb valmis taldrikud, salati, leiva, noad-kahvlid, salvrätid, kastmed ja toob need lauale.
9. Peale söömist koristab naine laua ja peseb nõud.

Ja nüüd kõige tähtsam:
10. Kõik kiidavad ja tänavad meest tema saavutuste eest toiduvalmistamisel.
11. Mees küsib naiselt, kuidas tollele meeldis, et mees "vahelduseks süüa tegi" ja naine "puhata sai". Nähes ärritunud nägu, nendib mees, et mõningad naised ei ole millegagi rahul...

Tulge lapsed ja mängime tänagi kildudeks purunevaid inimesi.

Ma ei ole kindel, mis see oli, mida ma unes nägin. Igal juhul vihma rütmiline trummeldamine vastu katust ja katuseakent sobis sellega. Katuseaken... suured rasked vihmapiisad vastu klaasi.. Kui ma silmad avaks, siis ma neid kahjuks ei näeks, tõmbasin õhtul katuseaknale pimenduskatte ette.. odoot, midagi tegin ma veel. Õige küll, tegin akna lahti ka. Uni, vihm trummeldab... aken lahti... ohkurat!

Unenägu lõppes hüppega. Hüppega voodist püsti, täiesti arusaamatu võimega samas kohe piisavalt tasakaalu hoida, et toolile ronida ja aken kinni tõmmata. Kas akna all põrandal ka loik oli, jäi seekord kontrollimata.

Päike ja meri

Eilne päike sobis mulle hästi. Suunasin poolest päevast lauatelefoni moblale ning kolisin ümber koju rõdukontorisse. Kuum päike, lamamistool, päevitusriided, läppar põlvedel, kõrval klaas külma joogiga. Jah, aegajalt võib ka niimoodi töötada.

Päikesega on mul väga isiklik suhe. Supersõbralik. Tema paistab, mina lähen pruuniks. Ta ei kõrveta mind kunagi ära, kui ma ka liiga kauaks vedelema jään. Mina ei lähe vähkpunaseks vaid kohe pruuniks. Korra oli päike mu peale küll solvunud ja väljendas seda kõrvetamisega. See oli siis, kui ma kunagi praktiliselt terve suve päevitamist vahele jätsin. Ei olnud tol aastal tunnet, et järjest kasvavat kõhtu avalikult demoda. Ja siis järgmisel suvel tegi päike mulle selle tagasi. Pidin randa minema niikauaks, kuni laps magab. Aga üllatuslikult magas laps, kes tavaliselt õnnistas mind 15minutiliste uinakutega, kohe kolm tundi jutti. Ja nii ma siis praadisingi. Pärast tegid riided seljas haiget, magamine oli väga piinarikas protsess ning nahk kippus maha kooruma. Aga hiljem sain päikesega jälle kokkuleppele, et oleme sõbrad edasi.

Päike ja meri. Ma ei kujutaks ette elu ilma nendeta. Ma ei räägi suvisest rannaspeesitamisest. Ma räägin mere kohalolekust. Ma ei suudaks elada kuskil, kus mul ei oleks vajadusel võimalik mere äärde minna. Ja sügisesed sombused ilmad, kus päike nädalaid kordagi pilve tagant ei piilu, tapavad mind sisemiselt. Aeglaselt ja järjekindlalt.

Talvel käisin õhtuti-öösiti mere ääres jalutamas. Vaiksed rulluvad vahused lained pilkases pimeduses. Taamal linnatuled. Astud märjale liivale, et näha, kuidas järgmine laine su jälje sealt kaotab. Ja niimoodi korduvalt. On pime, on külm, on tuuline. Aga on ilus ja rahustav. Olen üksi. Talvine meri ei lõhna. Ta on rahulikum ja rahustavam. Peaasi, et ta jääs ei oleks.

Täna käisin ka korra mere ääres. See ei olnud see. See ei olnud see üksik rahulik olek. Meri ei tundnud mind ja mina ei tundnud merd. Nagu selle tervitus, kes ei taha endaga kaasas olevale inimesele muljet jätta millestki enamast kui põgusast tutvusest.

Väsinud

Need inimesed, kes on väärt su pisaraid, ei aja sind kunagi nutma.

Horoskoopia

Jah, ma loen ajalehesabade horoskoope. Andes endale aru, et tegemist on puhtakujulise meelelahutusega. Ma ei usu neisse kui ennustustesse, kuid need võivad anda kohati päris hea ja erineva perspektiivi asjade nägemisele.

Näiteks üks tänane horoskoop ütleb:

"Kuulad pingsalt, mida sulle öeldakse, ja loed ridade vahelt. Sellega aga võid ämbrisse astuda, sest tavaelus on vähe kodeeritud sõnumeid. "

Võimalik, et ma tõesti otsingi kõige tagant oma soove ja hirme, kujutades ridade vahele just täpselt selle osa, mida ma seal näha tahan või kardan. Tõestitõesti, kõik ei ole minuvastane vandenõu. Sometimes a cigar is just a cigar.

Ja teine:

"Suhete sfääris on hetkel märksõnadeks varjamine, salatsemine, intriigid. Aga ka inspiratsioon või müstiline fiiling. "

No ja siit tuleb see medali teine külg. Sigar ei ole lihtsalt sigar, kui teda on vaja varjata. Siis on ta asitõend salasuitsetaja patu kohta, salakaup, miks mitte ka märk võiduootuse ja kaotuse omavahelisest suhtest.

See postitus sisaldab väga hästi varjatud kodeeritud sõnumit :)

Kontoris oli täna meeldivalt rahulik. Peaaegu kogu seltskond oli ennast komandeerinud Pärnusse turunduskonverentsile. Olgu neil meeldiv. Homme on sama rahulik. Aga neil on homme pohmakas... :)

Väga palju puudu

Ma võin olla uskumatult hea ja toetav. Aga mitte ilma kahjudeta. Nimelt pigistab see mind niivõrd tühjaks, emotsionaalses plaanis. Ilmselt miski mu sees muudkui annab ja annab ning tekib defitsiit, mis väljendub üleüldise nõrkuse ja kurnatusena. Ja ma ei oska ka seda defitsiiti millegagi kompenseerida. Ei jaksagi.

Udupeade kunstiline juht

Terve nädal rabelemist, väga lühikeseks jäänud ööuned, hängimata hängimised, kirjutamata jäetud blogisissekanded. Kõik selle nimel, et laupäevaks valmis saada essee ja samal päeval eksam positiivselt sooritada.

Kui Oliyks autoga koolimajja jõudis, oli eksam peaaegu alanud. Jah, täpselt ühe nädala ja 15 minuti pärast oleks õppejõud sellega algust teinud. Tühi parkla kooli ees tekitas küll väikese kummastuse, tühi koolimaja tekitas suure. Ja natuke järelemõtlemist ning tekkis tahtmine pead vastu lähimat seina lüüa. See oleks siis see kahe jalahoobiga remontimise tehnika. Ja remonti see pea vajab. See ei ole ju võimalik, et ma lähen eksamile nädal aega varem. Udupea!

Hjelp!

Ega kellelgi ei vedele kuskil kasutult mõnda esseed Eesti õigussüsteemist? Või siis medikamente, mis laseksid unustada, et öösiti tuleb natukenegi magada?

Ja laupäevaks peab valmis olema essee/referaat ühel järgnevatest teemadest:
- Kaasaja EV kui demokraatlik õigusriik. Kas kaasaja Eesti on demokraatlik õigusriik?
- Riigi ja õiguse kriisist kaasajal. Kas kaasaegne riik ja õigus on kriisis?
- Eesti koht ja valikud Euroopa ühises poliitilis-õiguslikus ruumis.
- Euroopa liit versus Eesti Vabariigi suveräänsus.

Rääkimata sellest, et laupäeval on ka eksam.

oliyks: ega sul juhuslikult ei ole mõnda eesti õigussüsteemiteemalist esseed üle? :)
xxx: hahaa
xxx: ei
oliyks: pagan küll.. hakka või ise kirjutama :P
xxx: jah, on ikka värk
xxx: kujuta ette, tahavad veel et õpiksin, et laiendaksin silmaringi ning arendaksin teadmisi...jobud

Selline vestlus oli juba ära. Pole mõtet korrata.

Ahjaa, üks variant on veel. Leida keegi, kes minu asemel tööl käib, mu last kasvatab ja tegeleb muu sellise igapäevasega. Küll siis kirjutaks aga...

Nägemist!

Mis siis veel nädalavahetusel oli?

Pärast reedet tuli ilmselt laupäev. Natuke kooli ja siis jalutuskäik tagant mustamäelt kesklinna. Päike säras nagu mölakas ja mitte mingisugune tunne ei andnud aimu sellest, et peaks mingi uriseva trolli peale ronima. Edasi tuli Tammsaare park, shoppamistuur päikesesõbralikuma särgikese leidmiseks, Estonia memoriaal, hea seltskond ning palju päikest.

Kui ma koju jõudsin ja nägin, et mu kutsikas sellise imearmsa ilmaga istub toas arvuti taga, siis otsustasin võtta käsile projekti lapse sotsialiseerimine. Kupatasin viimase laua tagant püsti ja käsutasin õue mängima. Virina peale, et tal on seal ju igav, saatsin naabrite ukse taha nende lapsega sõprust sobitama. Sobitus. Nüüd on ainult probleem, et ega ümbruskonnas ringi joostes mingeid sigadusi ei teeks või ohtlikesse olukordadesse ei satuks. Igal juhul on mul õhtuti kodus nüüd uhke üksindus, mida segab aegajalt uksekell, kus tullakse raporteerima, et nüüd minnakse Triinu juurde, nüüd korvpalliplatsile ja nüüd kõrvaltänava mullahunnikutele ronima. Või siis tuleb kutsikas poolõnnetu näoga kuivi ja puhtaid riideid selga panema pärast kraavikukkumist. Või siis kehale tehtud mudamaalinguid maha pesema. Igal juhul annab see juba õige lapsepõlve mõõdu välja.

Pühapäeva ilus ilm ajas kõigepealt tegema mõnda rulluisutuuri kodukandis ning pärast seda järjekordsele käimismaratonile kloostrimetsast kesklinna. 10 km paistis sellise ilmaga täiesti paras jalutamisteekond. Ühe õla suutsin küll päikese käes nõks ära kõrvetada kuid õnneks mu nahk punaseks ei lähe ning maha ka ei tule.

Täna hakkavad tagumikulihased tegema etteheiteid, et neid on nende jalutamistega julmalt ärakasutatud. Peaks kuidagi organiseerima tänaseks õhtuks ka mingi pikema ringi.

Järjejutt nädalavahetusest?

Kui ilmad nii ilusad ei oleks, siis oleks siin kindlasti juba mitu sissekannet tekkinud vahepeal. Aga teeme siis päevade kaupa.

Reede. Jõudsin seminarile. Ilma valge jakita. Nööpauke teha endiselt ei oska. Selle eest valge maikasärgiga- lapse oma, Marati toode. Üritus oli jälle kord plussmärgiga, kuigi igakordne igav esineja oli siiski ka kohale veetud. Igal seminaril on alati üks. Kas see on kohustuslik komponent? Ja kui juba viriseda, siis sushiriis oli ka kehvapoolne. Aga kõik muu, alustades ilmast ja toimumiskohast ning lõpetades teiste esinejate ja kaaskuulajatega oli super.

Pärastine afterparty kujunes selliseks, et ma pidasin vajalikuks mälupiltidel lähemalistuvatelt inimestelt vabandust paluda täpsustusega, et ega ma ei tea mille pärast. No ja see on tavaliselt raudreegel, et kui ei mäleta, siis see midagi head küll tähendada ei saa. Täna nimelt sain teada, et ma olevat pikalt ja põhjalikult rääkinud sellest, kuidas mul on vaja külgkorviga Javat. Minu mälualbumis see pilt puudub. Turbotibinas suutis mind õnneks piisavalt vara koju suunata. Täh-täh!!!

Mul on kombeks enne abi palumist või vastava ala professionaalide poole pöördumist kõigepealt ise üritada. Kui muud tolku ei ole, siis vähemasti saan teada, et ma mingisugust tööd ei oska. Kuidas ma teaks, et ma ei suuda signalisatsioonipulti ilma juhendita ümberprogrammeerida enne, kui ma seda proovin? No ja siis ka see aspekt, et kui ma ise asja ära rikun, siis ei ole kedagi teist süüdistada ning sellega kaasnev närvikulu jääb ära. Aga on ette tulnud ka eduelamusi...

Midagi tegin ma selle boileriparandusaktsiooni juures igal juhul õigesti. Täna hommikul dušiall käies ei esinenud enam probleemi, kus soojavee survest oleks saanud õnnetu nire. Kummaline, aga vähemalt seletamatu.

Väga ebameeldival moel olen ma jälle kella seitsmest hommikul tööl. Aga sellise ilmaga on magamine nõrkadele.

Tänaõhtuses meelelahutusprogrammis on võimalus valida seksi ja jakile nööpaukude tegemise vahel. Kui ma homme seminarile valge jakiga ilmun, siis ma valisin viimase. Kui ei, siis ma ilmselt ei osanud nööpauke teha :)

Täna mängime elu

See rist tuli küll suur ja punane. Nüüd on see siis ametlik- ma käisin Tartus. Täiesti vabatahtlikult. Või noh, Pärnust aiatööde eest põgenemise eesmärgil. Nagu ikka, hakkas mul Tartusse jõudes pea ringi käima. See juhtub alati. Mu organism ei suuda vastu võtta nii suurt aja ja ruumi nihkesolekut ning reageerib sellele omamoodi. Ma ei saa öelda, et mulle Tartu ei meeldi. See on nagu Mandarini hiinatoit. Maitseb kohati täitsa hästi, aga ma parem ei üritagi välja mõelda, millest ta koosneb. Tallinn on oma, Pärnu on turvatsoon, Tartu on... imelik.

Klaasist tehtud mu kodulinn Tallinn,
kandiline ja mallimast mallim.

Tegelikult ma tean seda, et inimestega ei mängita. Ma tean päris palju asju veel. Muudab see midagi? Jah, muudab küll. Mängimata ei jäta, sealjuures ennast hästi ka ei tunne. See on vist see kõige halvem variant. Aga no kurat küll, tehke see oma eludega mängimine siis minu jaoks raskemaks. Mhmh, see on halb vabandus...

What a wicked game you play
To make me feel this way
What a wicked thing to do
To let me dream of you.

Eilne boileriparandamiskatse lõppes üsna kiirelt pärast liiga personaalset kontakti 220 voldiga. Jah, igale poole ei tasu oma sõrmi vahele toppida. Järgmisel katsel üritan seda boilerit kahe jalahoobiga parandada. Kui see ei anna soovitud tulemusi, tuleb pöörduda asjatundjate poole. Oi ma ei salli mingeid remondimehi oma pesas.