Tagasi

Täpselt nii. Isegi Tallinnas. Kummaline on. Nagu oleks astunud kellegi teise ellu. Mitte väga tuttava inimese omasse. Kõike olen enne küll näinud aga mitte tundnud. Kas ma harjun ära? Kas ma tahangi harjuda... Eks homme paistab lähemalt. Igal juhul ei kannatanud pikemalt suvepealinna välja. Tibinatepuudus :)

Viimane 6htu Berliinis

Ikka veel Berliinis. Aga homme hommikul v6tame rattad alla ja hakkame Ukraina poole vurama. Eks paistab, mis veel vahepeal lisaks Pooooolale ette jääb.

Täna sai käidud maailma aedade pargis. Hästi suur ja ilus park koos erinevate amsate soppide, lamamistoolide, kohvikute ja k6ige muu eluks vajalikuga, kus peidus ka m6ned eksootilised aiad. Väga vinge. (Ehk ilmutan kunagi piltegi.)Pärast seda tuurike laevaga järvel. Nagu päris.

Pärnust saabus sms, mis teavitas sellest, et laps on tubli. Ärkavat hommikul kell 7 ja asuvat kohe 6ppima ning esitavat küsimusi nagu "miks naistel ei ole nokut" ja "mida tähendab gravitatsioonij6u puudumine". Tea, kas peaks r66mustama, et need eksistentsiaalsed teemad saavad ilma minuta lahenduse? :)

Tahaks kartuliputru. Ilma sibulata.

Tervitused m6mmidelinnast

Kaks asja on nüüd selged. Üle 30 kraadi on minu jaoks liiga palav. Ja saksa keel tuleb ikka vist korralikult selgeks 6ppida. Aga muidu on olukord suht stabiilne. Kohale sai j6utud ühes tükis ja ehk saab siit millalgi ka minema. Berliin on ennast 5 siinkäidud suvega igal juhul ammendanud. Paistab, et praeguseks on külastamata vaid veel botaanikaaed ja sinna ei tiri ka eriti miski. Isegi uus juudimonument (jube maaraiskamine kesklinnas) on üle vaadatud. Praeguseks on ka k6ik lemmikpoed läbi kolatud. Kummalisel kombel on siin shoppaminegi ennast ammendanud (no olgu, ühe särgikese ja kaks tennist ostsin).

Reedel ehk siit minema tundmatuste poole. Puhkamine on väsitav. Aga vähemasti ei pea tööd tegema :)

For now...

Paistab, et praeguse seisuga on kõik suht ok. Kui juhtute marsruudil Tallinn-Berliin nägema ühte tumehalli Almerat tee ääres, siis võite vähemalt lehvitada.

Oi Murphy, selle eest sa alles saad!

Mnjah, üks silinder on jahutusvedelikku täis. Võimalik, et pärast vedeliku eemaldamist ta enam sinna ei teki. Võimalik, et mootor tuleb täiesti lahti võtta, varuosi tellida ja muu selline jama. Kella kolme paiku peaks selguma. Ja tegelikult on see ju tüüpiline, et 3000 km sõitnud mõne kuu vanune auto lihtsalt üles ütleb :P Ja just siis, kui asjad peaaegu pakitud ja pühabahommikune plaan näeb ette Saksa poole vurama hakkamist. Tea, kas keegi tahab sellega mulle midagi öelda?

Millal siis veel...

Pühapäevane reisialgus on ilmselgelt ohus. Kui ma juba teisipäeval tabasin, et auto käitub naljakalt, siis täna läks ta naljatamisega niikaugele, et käitub nagu konna ja spanjeli ristand. Ehk siis hüppab nagu konn ja laseb loigukesi nagu spanjel. Sellise autoga ei sõideta küll kuskile. Homme on hooldusse minek. Aga kui ennustus tõeks osutub ja tegemist on kütusepumba rikkega (millest küll loike ei tohiks tulla, küll aga hüppeid), siis teab ainult Auser, mis ajal sobiva varuosa kätte saab. Aga eks paistab.

Haabneeme rand kannatab igati ujuda. Ja päevitada. Ja minupoolest kasvõi küpsiseid siidriga ristata.

Viimane tööpäev

Täna viimane tööpäev enne puhkust. Paistab, et ma olen hoolimata oma pikkadest lõunatest ja ülilühikestest tööpäevadest suurema osa töid suht edukalt lõpetanud ja saab kriipsu alla tõmmata.

Aga üldjoontes tunnen ma ennast tunduvalt kehvemini, kui puhkusele minejatel kombeks. Mis see siis nüüd olgu? Reisipalavik? Kaua ma seda puhkust oodanud olen? Ja nüüd on ta peaaegu käes ja ma ei suuda sellest piisavalt rõõmu tunda. Kui ikka poolest päevast töölt ära lipsad kuhugi hängima ja tšillima, siis on see eriti meeldiv teadmise pärast, et muidu konutaks õhuta kontoris. Aga kui kontorioht enam ei ähvarda, siis ei ole ka tšillimisest suuremat mõnu. Oi, inimesed on ikka imelikud loomad.

Lauba Lenny, pühaba sõitu. Kõigepealt kohustuslik programmina Berliin ja siis Ukrainasse.

Peaks vist sellele tööpäevale kriipsu peale tõmbama ja ujuma minema.

Ja tervitan kõiki, kellel puhkus veel ei hakanud :)

Oi, see on nii hirmus

See on lihtsalt liiga hea, et tõsi või tõsine olla :D

Kaubamärki Aspit kasutav internetifirma Intral on viimase paari nädala jooksul saatnud veebiprogrammeerijate lehekülje PHP.ee toimetusele ähvardusi leht kohtusse kaevata, kui PHP.ee toimetus ei keela oma vestlusringis linkimist Aspit.com veebilehtedele.

Pretsedenditus ähvarduskirjas väidab firma, et nende domeenile linkimine ilma nende kirjaliku nõusolekuta on seadusevastane ning samuti on illegaalne see, kui PHP.ee kasutajad vestlusringis suheldes mainivad nende kaubamärki Aspit.

Süüdistused said alguse, kui PHP.ee kasutajad tõid vestlusringis välja, et Aspit poolt ehitatud veebilehed on ebakvaliteetsed, sisaldavad vigu ning turvaauke. Konkreetsete näidetena olid toodud turvaaugud veebilehtedel www.maksifoto.ee ning www.valior.ee. Praeguseks on nimetatud turvavead parandatud.

Oma viimases kirjas teatas firma Intral esindaja Kristjan Hiiemaa, et PHP.ee keskkonnas ei tohi enam kunagi mainida kaubamärki "Aspit" ega viidata veebilehele www.aspit.com, vastasel juhul on tegu seaduserikkumisega ning kaubamärgi Aspit omanik AS Intral kaebab PHP.ee toimetuse kohtusse.

Täpsemalt siis siit.

What the hell. Aspit siis. Hmm.. riskiks veelkord? Aspit. Ei miskit. Aspit-Miskit. Aspit-Aspit-Aspit. Ei mõju ilmselt. Aspit.com? www.aspit.com Einoh, miks ka mitte. Aspit-Aspit-Aspit.com
Aspit-Aspit-Aspit.com
Krissu, mis nüüd saab?

Huvitav küll, kuidas küll Äripäev selle info üles leidis? :P

Blogide suvepäevad

Üleeile käisid Oliüks, Sisalik, Turbotigu ja Sabake rannas. Ja kuna rand on blogimiseks just see kõige õigem koht, siis sündis ühistööna kõik järgmine.

Neid küpsiseid kasutatakse vist psühhiaatrilisteks eksperimentideks, pakkus Oliüks. Piisas Sabakesel vaid kirjeldada, et ühe küpsise peal on miski part ja suured silmad ja s..., kui hakkasin ette kujutama miskit lindu, kes ohtlikult tema kohal pikeerib, kuid ei. Ta kirjeldas küpsist. Kuid ma ei eksinudki. Järgmine hetk hakkas Turbotibinas kirjeldama varest, kes rahuldas oma nö loomulikke vajadusi. Puu otsast. Meie kohal Miskipärast polnud turbokas selle üle väga õnnelik. Ja me kolisime selle puu alt ära. Järgnevate kirjelduste ajal palusime seda teha ettevaatlikumalt, et ei peaks jälle kuhugi kolima vms:

Sinise silmaga hobune;
Viie jalaga konn (a ka pornokonn);
Valest kohast kasvavad sabad
Jne.

Kuna osa seltskonnnast pretendeeris kontorisse jõudmisele, tuli ujumiskoht leida võimalikult lähedal ja soovitavalt väherahvarohke. Kadriorust Piritale on loomulikult kõige otsem tee läbi terve Lasnamäe (võimalikult suurte siksakkidega, vältides hoolega kõiki otseteid). No ja kui me juba nii kaugele jõudsime, siis ühe sisaliku õhutamisel otsustasime sõita tiba kaugemale. Täitsa lähedal, kohe pärast paati... Paate nägime teepeal mitmeid. Lõpuks jõudsime välja Rohuneemesse. Seal oli ka üks paat. Isegi rand.

“Konks käib sõlmega ja ühendub mingisse triibulisse asja... aga ta ei ripu” ütles Sabake järjekordse küpsise peale.

Helistasime “meestele”, et nad võtaksid siidrit ja ehk ka vähem alkohoolset jooki kaasa. Saan vastuseks hämmelduse, et kuidas saab tulevasele emale ja noorele naisterahvale siidrit tuua .... Mina: “Kas Sa tuled mind eostama?”

“Näe, rulluiskudega kukk ...”

Kukel oli selgelt neli jalga, mis omavahel ühendatud. Kõrvuti kahe sabauime peal kõrbes rändava permanentset irvet kandva delfiiniga oli tegemist kindlasti kõige ohtlikuma küpsiseloomaga.

Kakumägi oli esimene rand pärast seda (tegelikult) kahe paadi vahel asuvale, kuhu autotäis inimesi võisid ära mahtuda. Stromkale viiv kitsuke asfalt (see alternatiivtee, mida tavaliselt kasutavad ainult rullikaharrastajad ja lohesurfarid.. noja ehk hobused ja uputamisele kuuluvad koerad), oli seekord muutunud neoonvärvides vaibaks. Mõttes, et sellest läbi pääsemine millegi nii suure ja kohmakaga, nagu üks Almera on, võrduks massimõrvaga. Enda närvide ja Eesti iibetaseme hoidmiseks leidsime tühja kõrvaltee ja pagesime. Ringtee pakkus huvitavaid valikuid kolmes reas – neist kaks ei liikunud üldse ja kolmas lubas huvitavaid külgkokkupõrkeid risti ette sõitnutega. Kavalalt ümber Citymarketi (võino, HypeerRimii) sõites saime kokku eranditult kavalatest inimestest moodustunud ummikuga. Kuid nagu ikka, saavad kavalad inimesed teistest paremini hakkama ;)

Pärast poe paar kilomeetrit mälestustest kaugemalt tuvastamist (pagana rändavad poemajad ;)) ja ühe mälupildiga sobiva müüri leidmist kohtusime kurja telliskiviga, kes rääkis miskit eelolevast tänavast, mis ainult teenindajatele ja majaühistu liikmetele sobivat. Vähemalt osad meist kindlasti kuuluvad majaühistusse ja kolme rannataja transport mereäärde on selgelt teenus, siis ei tundnud ka mingeid süümepiinu edasi sõites. Nii kuskil kaheksandas põõsas oli ka sobiv vaba lohk (kohe enne veidi veelgi kurjemat silti, mida kaunistas väikese kraanaga auto) ja sealt edasi avanes vaade meeldivalt haisvale rannale. Kus olevat masuudilaigud (vastvalt tuntud väljaande pröökamisele). Masuudilaikude allikaks osutus rannaservas paiknev kahtlase kujuga metallist kastike, suure sildiga läheduses leiduvast naftamaardlast ja kutsest selle kasutamiseks.

(Hilisem vahemärkus: ühe finantsteenuseid pakkuva firma reklaam.)

Mille peale suundus üks sisalikuga merre roomama.

Läksime vette, mis oli väga märg. Ja pikk. Kahtlaselt külm ka. Aga pidasime pallimänguseltskonnani vastu ja tegime paar ujumise taolist liigutust. Selleks, et soe ka oleks olnud, oleks pidanud juba sporti tegema. A la krool.

(Vahemärkus: à la krool – ilmselt mingi gurmaani hõrgutis? )

Tagasitulek oli way vahvam. Mingil hetkel ei ulatunud käed-jalad põhja, või noh ulatusid küll, aga pead ei saanud välja. Meie ees tõusid samamoodi paar inimest aeg-ajalt nagu kusagilt sügavalt veealusest koopast. Endal oli sigalõbus. Lapsepõlv ja muud asjad. Tekkis mõte, et võiks taolisi üritusi firmadele korraldada, kus kõik pannakse kollektiivselt randa roomama – kes ees, see mees. Taipasime roomamise lõpetada, kui vastu hakkasid tulema alasti lapsed. Kuna ise ei pidanud vajalikuks nendega samasse klubisse astuda, siis pigem tõusime ka. Veealusest koopast üles.

(veel üks vahemärkus: roomamine oli teemaks juba eile. Et pargivaht pidi oma neoonroheliste vesti ja stringidega roomama. Ja täna olid mõnel meist kaitsevärvi bikiinid, mis peaksid roomamiseks sobibma. Ja vesi oli ilmselt roomamiseks sobivaim paik)

Väga õige mõte on alustada juba kell 2 rannatamist. Tööajal. Tuju saabki ainult hea olla.

Ja tundub, et turbotibinas kogub suviseid palle. Eile püüdis ta ninapidi kinni ühe heki lennanud palli tammsaare pargis. Täna oli ka miski pallijutt. Eelhäälestatus loeb palju. Siidrit lubati juurde tuua, kuna eostusplaane täna ei ole. Seega võib rahulikult selle siidritilga ära juua, mis alles. Sabake läks ka roomama.

Ja krt, ärge mõelgegi mind jälle pallidega loopima hakata.

Küsimuses “kas tuled mind eostama”, oli ilmseltgelt tegemist varjatud sooviga. Või noh, mitte just varjatud. (ups, jälle mu sarkasm astus ligi..)

Pauermiiter on ka läpakast kadunud kahtlaselt. Selleks peab kontrollpaneelist seda tegema. Ei oska otsida ka tema näitu alla nurka. Olgu siis omaette.

Näis, kuidas tüübid meid üles leiavad. Sabake juhatas neid ka huvitavalt, et siis on jäätisekauplus ja roheline lipp jmt. Aga sinnamaani? Selge nagu seebivesi.? Et kakumäe pood jmt? Nüüd on kõik ujumas käinud.

Kõigepealt hakkame doominot mängima, siis tuleb küpsisesuudlemine ja lõpuks küpsiseseks. Võino, küpsiste eostamine. Mehad pidavat kohevarsti kohale jõudma, siis saab.

Meri kui selline oli tegelikult suhteliselt lühike (kaks korda lühem kui Stroomil), veica jahedam, aga piisavalt soe ka ilma hõrgutiste poole pöördumiseta. Kaitsevärvi bikiinid oleks abiks olnud, aga tigu olevat need jõudnud juba punaste stringide vastu vahetada. Kui me just peame teadma.

Mehad jõudsid koos ootamatu lisatibinaga kohale ja kukkusid kohe marmelaadi üle pröökama. Kuni sisalik ennast suurest rõõmust siidripojast eostas. Ausõna ei taha teada, mis sellest välja tuleb. Buratino on võrreldes siidripojapojaga käkitegu ;)

(Hilisem täpsustav vahemärkus: Buratino täiesti tööalane projekt:P)

Priivaatpleisi privaatpuhveti katusele roomanud (otse veest, oletatavasti) kutt tagus mõnda aega järjekindlal vastu enda varbaid, kuni rõõmsalt püsti seisnud teivas kurvalt longu vajus ja mingi valge pika plõga maha laotas. Sellepeale lõpetati puhvetis ka jäätise müümine ning kohalesaabunud mehad muutusid kuuks och päikeseks.

Bright light girl

Eilne pargipiknik oli just see, mida viimasel töönädalal vaja. Hea seltskond, roosa vein ja palju päikest. Ületöötamisest ja paljust muustki ette tekkinud sein hakkab kivihaaval lagunema. Ja tegelikult teavad ju kõik, et elu on ilus.

Võiks öelda, et täna ei ole mingisugust plaani ujuma minna. See juhtub, teadagi, täiesti spontaanselt ;)

4 tööpäeva veel

Viimane töönädal enne puhkust. Üsna raske on ennast töölainele suunata, kui päike akna taga särab. Sellepärast olengi tänase päeva jooksul harrastanud pigem delegeerimist, kui isetegemist. Annab delegeerida küll. Ja suuremad peavalud ongi minu kaelast ära. Kui nüüd veel väiksemad pingeritta seada ja otsast pihta hakata... ah, ei tasu vist loota, et kõike puhkuse ajaks ära teha jaksab.

Pärnus sai korra isegi valgerannas ära käia. Vesi oli keskmiselt külm ja ujuma just ei kutsunud. Liiva oli ka jaanuaritorm ära viinud. Aga päikest oli selle eest üsna korralikult. Vähemalt sai sel aastal esimest korda rannas käidud.

Nädalavahetusel kohtus mu kass naabrite buldogiga. Kass, kelle kokkupuuted koertega on enamasti piirdunud telekavahendusel nähtuga, ei teadnud suure hirmuga kuhu pageda. Esimese hooga jooksis kuuri katusele aga seal ei tundnud ta ennast sugugi mitte kindlalt ja kartes, et buldog teeb hiigelhüppe ja talle sinna järele jõuab, hüppas jälle alla ja peaaegu koera lõugade vahele. Järgmine peatuspunkt oli krundiserval seisva kastani otsas. Koer viidi meie aiast minema aga kass puu otsast alla ei osanud tulla. Puu all seisis suitsuahi, kus parasjagu valmisid kuumsuitsulatikad. Puu otsas külmsuitsukass, kes kräunus hädise häälega. Alla ta sealt pikapeale sai, ilmselt kukkus.

Tivoli

Pärnus käidud. Reede õhtul tuli mu õeke õhinal Tivolist ja rääkis sellest, kuidas ta ühe atraktsiooniga (Breakdancer) kaks korda järjest sõitmas käis. Väga äge olevat olnud. No ja kuna laps peale käis, siis tuli lauba ka ennast Tivolisse ajada. Natuke aega sai seal last lõbustatud ja siis tekkis idee, et kui see Breakdancer nii äge pidavat olema, siis võib ju ometigi ära käia... Need olid minu elu pikimad kolm minutit. Esimesed paar sekundit oli tunne "whoa, änksa". Järgmised paar sekundit läksid "oiappiappi" tähe all. Ja siis juba "pange see kuradi asi seisma", "millal see ometigi seisma jääb", "kuhu ma oksendan" ja "kui ma siit kunagi maha saan, tekitan ma oma õele tõsiseid probleeme". Ilmselt oleks samasugune tunne olnud Viplalal, kes on kogemata sattunud showbarmani šeikerisse. Eesti keeles ei ole ühtegi sellist sõna, mis kogu seda õudust kirjedaks. Kui ma oma värinatest lahti sain, olin ma endiselt veel näost roheline ja täiesti võimetu autorooli istuma. Kõhus keeras terve õhtu. Jalad värisesid kauemgi veel. Selja peal on sinikas.

Ma olen nende asjade jaoks ikka liiga vana. Way liiga vana.

Minevik või tulevik?

Poliitika ja poliitikute pärast oma pea vaevamine ei ole mul juba pikemat aega päevakorras olnud. Natuke muigamist pakuvad need liivakastimängud, aga maailma parandama ei tõtta ja emigreerumisplaanid tekkisid ka viimati siis, kui Rüütel presidendiks sai. Aga Savisaare poliit-telereklaam ajas ikka kopsu üle maksa küll. Mersude-Audide-BMWde eest ülekäigurajal teed ületav vanamemm oli ju igati vanaemalik ja soe kuju. Aga kõik see ülejäänu... jesversusver küll.

Tõstame vanurite pensioni. Olgupeale. Siis järgmise aasta alguses on keskmine vanaduspension 3K kuus. Pensionäripaari peale tuleks sissetulekuks 6K kuus. Aga vaatame siis ikkagi üksikut pensionäri.

Vanaema. Vanaisa on surnud. Lapsed suured ja mööda ilma laiali. Lapselapsedki seal kuskil. Vanaemal on haiged liigesed ja puperdav süda aga muidu täiesti kõbus ja rõõmus vanainimene. Ta elab näiteks Tallinnas EVP-de eest erastatud Mustamäe kahetoalises korteris. Maksab talvekuudel 700 krooni oma pensionist kommunaalmakseteks. Suvekuudel 400. Ütleme veel 200 krooni telefoni eest. Elu jooksul on ta soetanud endale hea hulga elamiseks vajalikku ja veel suurema hulga mittevajalikku. Mööbel on korteris, kapp on riideid täis, teises kapis on kenasti kokkulapatud froteerätid köögirätikuvirna kõrval. Sektsioonkapis seisab mummuline kohviserviis...

Haiged liigesed ja vana süda tahavad oma. Rohud, teadagi, on kallid. Salv, millega vanamemm oma valutavaid jalgu tohterdab, maksab ilma soodustuseta üle 200 krooni. Memmeke saab selle retseptiga kätte 125 krooniga. Tervet tuubi ta kuu jooksul ära ei kasuta. Südamerohud teist samapalju veel. Vanaemal jääb toiduks ja esmatarbekaupadeks üle 60 krooni päeva kohta.

Kui ma teen ise koduseid sööke ja söön kolm korda päevas, siis ma elan selle rahaga suurepäraselt ära. Suure potitäie suppi, millest jätkub terveks nädalaks, saab juba edukalt 60 krooniga valmis. See on siis terve nädala lõunasöök ühe päeva toidurahaga. Hommikupudru jaoks pool liitrit piima ja erinevaid pudruhelbeid. Õhtuks võileiba juustu-vorstiga. Elab ära ja jääb veel sukkade-sokkide jaoks üle ka. Lapselapsele saab nädalavahetusel kommi ka osta.

Aga lapselaps kasvab suuremaks. Läheb ülikooli. Õpib seal mitu aastat. Sai kooli riigieelarvelisele kohale ja võttis õppelaenu, et koolikõrvalt oleks üht-teist ikka suhu ka pista. Võõras linn, ühikakoht ka maksab. Menüüs on makaronid ja praekartul aga ära elab ikka.

Viimasel kursusel kohtab lapselaps meeldivat noormeest, kellega peetakse pesapunumisplaane. Kool saab läbi ja lapselaps saab lapse. Toreda pisikese plikatirtsu või posipõnni. Aga meeldiv noormees leiab, et isastaatus ei lähe tema vanusega veel kokku ja kohustused kasvavad üle pea. Minemajalutamine ei käi näiliselt kuigi raskelt ja läinud ta on. Ja vanaema silmatera on lapsega omapäi. Sissetulekuks esimesel aastal miinimumpalgajagu vanemahüvitist (2430 krooni) ning lapsetoetus, mis esimesel aastal on vist 900 krooni. Kuna vastne issi ei nõustu võtmast lapse eest mingit vastutust, siis saab noor naine ka üksikvanema toetust 300 krooni. Ehk siis kokku on naisterahval ja tema lapsel 3630 krooni. Rohkem kui nende vanaemal ju. Aga seda ainult esimesel aastal. Pärast esimest aastat kukub sissetulek 900 krooni peale kuus (600 krooni lastetoetus+300 krooni üksikvanema toetus). Aga vaatame siis seda esimest aastat.

Vastsündinu ema elas alles hiljuti ühikas. Kooli lõpetamisega kadus tal ka elamispind. Kuna tal ei ole mingisugust võimalustki ühtegi eluruumi enda omaks nimetada, siis tuleb siseneda üürikorterite turule. Ka kõige parema otsimise juures ei leia pealinnas üürikorterit alla 1500 krooni kuus. Selle raha eest saab toa korteris või siis äärmiselt vähenõudlikule inimesele sobiva ühetoalise korteri. Häda ei anna häbeneda ja nõuda võivad need, kel raha rohkem on. Ehk siis 1500 krooni puhtalt korteriüür. Mõõdetavad kulud sinnaotsa veel. Ütleme, et kokkuhoidlikult majandades 200 krooni kuus. Alles jääb 1930 krooni. Ehk siis oleme vanaemaga samale tasemele jõudnud. Aga.. noorel inimesel ei ole oma lühikese elu jooksul kogunenud elamiseks vajalikku. Heal juhul on selles üürikorteris olemas elementaarne mööbel. Riidesse peab noor inimene panema nii ennast, kui ka oma last. Lapselegi on vaja ravimeid. 50 krooni maksvat d-vitamiini vähemalt. Ja mähkmed, ilma milleta esimesel eluaastal küll kuidagi hakkama ei saa. Lapsevankrist, luttidest-pudelitest, lapsevoodist ja muust sellisest rääkimata. Ja lapsed kasvavad kiiresti oma riietest välja. Ehk siis selle arvestuse järgi ei jää noorel emal enda söögile mitte mingisugust raha. Rääkimata siis järgmisest aastast, mil sissetulekut ei ole niipaljukestki, et üüri maksta. Tööle minekuks peab aga palk olema nii suur, et see võimaldaks lapsehoidja palkamist. Mis täiskohaga tööl käivale vanemale läheb maksma 300o krooni.

Teise näite puhul on tegemist suhtkoht äärmusliku olukorraga. Sest palju neid otse ülikoolist tulnud üksikvanemaid ikka on. Aga situatsioon, kus lapse sündides ei ole kummalgi vanemal sellist sissetulekut, mis võimaldaks normaalselt uue olukorraga kohaneda, on üsna levinud.

Ei, ma ei taha lastetoetuste taevassetõstmist. Jah, ma saan lapsed endale, mitte riigile. Ei, ma ei taha, et riik lapsesaamise mulle kinni maksaks. Ma tahan, et lõppeks hala, kuidas pensionärid ei saa inimväärikalt elada.

Paistab, et küsimus on selles, kas minevik või tulevik. Mõlemat korraga ei saa.