Teine pool puhkusest

Ja saigi läbi see puhkus. Neli nädalat läks ühest küljest nagu niuhti ja teiselt poolt oleks see olnud kui pool elu.

Viimane nädalavahetus möödus Lõuna-Eestis. Kõigepealt Tartusse, kus anti mind sugulastele-tuttavatele ülevaadata. Jah, see valem töötab endiselt, et mul Tartus pea ringi käima hakkab. Väike blogisorimine ja selgus, et ma kirjutan sellest iga kord kui ma tartus käin. Eelmine kord. Üleeelmine kord. Kindlasti veel rohkem aga noh, see selleks. Aga muidu oli seal isegi päris mõnus. Veini enam eriti ei taha ja vanaemadega köögimööbli valimisest ütleks ka vähemalt järgmise paari nädala jooksul ära.

Tartust edasi Valgejärve suunas. Auto oli. Mina olin roolis. Kaardilugeja oli kõrval. Kaarti ei olnud. Peaaegu oleks kohalegi jõudnud, aga siis tekkis miskipärast kahtlus ja otsustasime perekond Sisalikkudelt juhiseid küsida. Ja siis algas tants ja tagaajamine, mille käigus meie pöörasime tagasi sadakond meetrit enne asula silti, et sõita mingi müstilise karjalauda juurde tagasi, et siis seal saada kokku teejuhiga, kes juhatas uuesti sama teed pidi asulasse. Aga ekslemine looduskaunites kohtades ei ole kunagi kellelegi kahjuks tulnud. Ja kohale me ju jõudsime.

Järgmine programm oli Leigo järvemuusika. Norramaa Biosphere ei olnud küll ilmselt meie seltskonnast kellegi maitse, aga sinna õhtusse kõlbas küll. Kohati hästi, kohati halvemini. Igal juhul venelaste sarvekoori matusemuusika kõrval oli see juba õndsus. Rannapit ei kannatanud ära oodata ja ega ei olnud ka oluliselt huvi. Ahjaa, parim mahl, millega viina lahjendada, tuleb astelpajumarjadest.

Pühapäeval tuli jälle Tartu tee ette võtta. Väike söögipeatus ning edasi Tallinna. Niimoodi võib roolis olemisega lausa ära harjuda.

Enne Tartut sain korra ka Pärnusse jala maha pandud. Esivanemad ja puhkav järglane üle vaadatud ja maha rahustatud. Isegi kauatehtud-kaunikene terrass oli valmis saanud. Pole paha.

Miski hetk sai üle vaadatud ka Klooga koos rannaga. Rand oli ilus, Kloogal oli mõnus. Arusaamatu, miks inimesed rannas öösiti ei käi. No need tüübid, kes suled peas ümber lõkke tatsusid ning ootamatutele külalistele viskit ja suitsu pakkusid, ei lähe arvesse.

Kuhugi vahele jäid ka Dagö kontsert, eelmise Pärnukülastuse ajal nähtud Vanemuise etendus "Vabamõtleja", palju segadust ja paanikat, harjumisi ja harjumusi, muigamapanevat rahulolu ja ebakindlust, reaalsustaju kadumist ja muud sarnast. Ja kuna päev korraga võtmine kippus läbi kukkuma, siis nüüd võtame aastaaeg korraga.

Kuradima ilus puhkus oli kokkuvõttes. Teinekordki :)

Puhkuse teine nädal

Võtaks viimased päevad kokku. Alustaks siis tänasest.

Laiskus võtab üle. Või on see üleüldine väsimus? Viisteist magamata ööd või miskit sellist? Kui pool päeva tuleb end moraalselt ette valmistada selleks, et poodi minna ja siis teine pool päevast end kiita, et vot kui tore, et ma ikka sellise suure saavutusega nagu poeskäik kenasti ühele poole sain, siis järelikult on midagi nihu. Mugavaks hakkan muutuma lisaks sellele.

Rannas tuleb käia õhtupoolikul. Vesi on soe, päike enam ei kõrveta. Kell pool 8 helistav ema teeb suuri silmi, kõrvu ja suid selle kohta, et me veel rannas. Aga oligi kõige mõnusam aeg selleks. Ei mõista päris hästi inimesi, kes end seal lõunase päikese käes praevad. Jah, pruun on ilus. Mingid piirid peavad olema. Miskipärast assotseeruvad päikesekuivatatud tomatid... Pärast randa kohalik rannaputka, kus täiesti adekvaatselt süüa antakse ning pakutakse kutsikatele ka mängunurka. Pole paha.

Eile. Imelised elusad ämblikud. Käisime vaatamas, mulje on olemas. Ämblikud olid imeliselt armsad ja huvitavad. Millegipärast on aga minu suurem poolehoid just skorpionide päralt. Tea, kas see skorpionidevaimustus on seotud minu vaimustusega Skorpionidest või vastupidi? Edasi Texase siseõu koos ussikeste söömise ja muu sarnasega ning öine telekaprogramm.

Üleeeile ja seiklusjutud. Ei oska kommenteerida, ei mõista, ei saa aru.

Hämmastavalt lihtne on rääkida. Ja kuulata. Üldse mitte kergetel teemadel.

Jalutamine

B: Kuhu me läheme?
O: Ma ei tea, vaatame kuhu välja jõuame.
B: Kuhu me siis jõuame?
O: Kuhu sa jõuda tahad?
B: Maitea. Aga kuhu me läheme?
O: Tahad sa kuhugi minna?
B: Tahan küll.
O: Kuhu?
B: Ma ei tea.
O: Jalutame siis niisama.
B: Aga kuhu?
O: Ükskõik kuhu, niisama jalutame, käime ringi.
B: Aga kuhu me jõuame niimoodi?
jne jne jne

Ehk siis kuidas käib kuueaastasega õhtul kadriorus jalutamine. Järgmine kord tuleb ilmselt teha plaan, et kõigepealt jalutame ühest pargiservast teise ja siis tagasi. Aga siis tuleb kindlasti juba mängu miksfaktor.

Kui lapsest rääkida, siis ta õpetas mulle eile seal ka uue ja huvitava mängu. Mängu nimi on kop-kop-nali. Dialoogivormis võiks see välja näha nii:
B: kop-kop
O: kes on?
B: sina
O: kes sina?
B: sina
O: kes sina?
B: sina
...
Note: lastega ei ole mõtet vaielda.

Aga jalutuskäik oli tore.

Niipalju siis sellest MM-ist

Prantslased küll kaotasid, aga vähemalt said itaallased peksa. Asi seegi, kui muud võtta pole. Ähvardasin küll patja nutma hakata aga õnneks sai kuidagi ilma hakkama. Ja öösel pärast finaali ning õllesummeri lõppu ei ole lootust taksot saada. Oh naiivsust! Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ning head inimesed, kes öömaja pakuvad, on kiiduväärt.

Tere!

Ei, muud ei olnudkil. Või siis oli, aga mujal. Oli Pärnus, oli Paikusel. Oli Latern, oli promenaad. Latern. Oma osa said nii naised kui mehed. Mehi näidati, oli lihtsam. Naer. Naised olid tagaplaanil- hullem. Ei naera.
/-/
Muul kesklinna, tee randa, prügikaste polnud kuskil. Tuulevaikus mererannas ja paljupalju sääski. Lisaks sellele nipet-näpet väikelinna suvist letargiat, olemisi ja olemata olemisi, mõttekusi ja mõttetusi. Kõik jääb kuskile poolepeale pidama.
/-/
Panen prügikoti prügikasti. Mõnda hiljem avastan, et prügikast koos sahtliga kappi lükkamata, kapiuks lahti. Kõike ei saa korraga ja kohe tehtud, kõik jääb pooleli.
/-/
Maasikad. Terve ämbritäis. Kolmelt pisikeselt peenralt oma väikeste valgete (olgu, parajalt päikesepruunide) käekestega korjatud. Sai palju maasikaid. Purustatud maasikad piparmündilehtede ja mulliveega, maasikad toorjuustuga, põhiliselt ikkagi maasikad maasikatega... Ei õnnestunud veeranditki sellest kogusest ära hävitada. Rohkem maasikaid ei taha pikka aega.
/-/
Turvalised teed täiesti kaardistamata alal. Turvalised tunnetuslikult, niikaua kuni mõte sisse sõidab. Siis on kaitsepositsioonid. Need kaovad täpselt samasse kohta kust tulid. Tugev arusaamatus. Äkki nii peabki.
/-/
Ei hammusta. Ei ole nemad ise. Kas ei oska või ei taha. Tahaksid aga ei oska. Oskaksid aga ei taha. Eitus veel lisaks. Mina samamoodi. Teeb haiget, ei oska. Olla. Käituda. Aga tahaks. Olulised inimesed on olulised.
/-/
Kohv on otsas. Juba mitu-mitu päeva on otsas. Päevakava on selge- poodi ja kohvi. Kui see on nii lihtne, siis miks mul seda kohvi juba ei ole. Jah, lihtne. Liiga lihtne. Kohe. Kohe-kohe. Siis kui keerulisemad asjad läbimõeldud. Ja nii jääb..
/-/
Palav. Riided on omandanud ainult sotsiaalse funktsiooni. Aluspesu hakkab minetama sedagi. Pole näha, pole vaja. Tahket toitu ei ole olemas, on ainult vedelikud. Hetkeks aitavad, kohe väljuvad kõigist pooridest.
/-/
Täna on finaal. Siis ei ole enam MM-i. Kurb. Pidulik.
/-/
Poodi. Kohvi tooma.

Puhkuse kolmas päev

Kinost sain korraliku nostalgialaksu. Absurdilähedaselt lahe. Kõik, kellele meeldivad vanad vene multikad, peaksid ka selle ära vaatama.

Pärast kino tekkis mõte minna läbi apteegist, poolel teel aga jäid juhuslikult ette turbotigu ja sabake, kellega sai mõnda aega pargitud. Park oli küll vale aga sai hakkama. Vahepeal lisandus inimesi veelgi.

No ja siis loomulikult jalgpall. Ja prantslaste võit. Mõnus! Kõrvalt kommenteeriti, et ma näen välja nii rahulolev nagu kass palderjanipudeliga. Jah, olingi.

Ja siis tundidekaupa rääkimist. Elust ja inimestest, asjade olemusest, soovidest, hirmudest. Täiesti surmkindlalt on parim tomati-mozzarellasalat, mida ma kell pool 3 öösel söönud olen, Tommi grillis. Tõsi, konkurents ei ole ka väga tihe. Ja kui paljud kohad üldse kolmapäev vastu neljapäeva sellisel kellaajal süüa pakuvad.

Puhkuse teine päev

Ja itaalia võitis 2:0. Finaalis võidab Prantsusmaa, onju.

Lõunaajal sai jalutatud vanalinnas ja söömas käidud. Kui sööma minnes oli vanalinn turiste täis, siis tulles oli vanalinn turiste puupüsti täis. Kust nad tulid ometigi?

Edasi oli programmis loomaaia külastus. Lövide olemasolu sai kindlaks tehtud, teised loomadki üle vaadatud. Imeilus ilm andis ainult boonuspunkte üritusele. Selle palavuse kannatab ju lõppkokkuvõttes ära küll. Seni, kuni on võimalik kuhugi varju minna ja külmasid jooke tarbida. Aitab alati.

Mõned asjad ja inimesed tekitavad segadust. Aga vähemalt on nad ka ise segaduses, seega seis on tasakaalus :)

Täna ilmselt kinno. Dobrõnja Nikititsh ja kolme peaga lohe. Näis.

Puhkuse esimene päev

Ma tõesti ei mäletanud, et puhata nii mõnus oli. Mitte ühte mõtet peas, et nüüd peab seda ja toda tegema. Ei pea. Kõik mis tehtud käis kategooriasse "võib ju kah".

Päeva kõige kohustuslikumana näiv asjaolu oli lapsega juuksuriskäik. No oli valida selle ja patside tegemise vahel ning viimane oleks ilmselt tekitanud küsimusi lapse soo osas. Jah, kannaks vist välja küll oma välimusega :P Ning esimest korda tähendas konkreetne soov "lühikeseks ei lõika" seda, et tulemiks ei olnud masinalõikus mõne sentimeetri peale.

Ega siis puhkusega seoses ei saa loobuda lõunatel käimisest. Ja kaks meiega lõunal käinud meesterahvast said ettekandjalt komplimendi, et neil väga viisakas laps on. Mina ei saanud. Khm-khm. Missesiisolgu!

Rannas sai ka käidud. Sel ajal kui lapsevanem rahulikult päikest võttis, sai järelkasv mängida kahe tüdrukuga mängu "loobime pealaest jalatallani mudaseks" ning ühe suurema täiskasvanuteseltskonnaga rannavollet. Viimase puhul üritas ta küll iga kord, kui palli kätte sai, selgitada seltskonnale näitlike võtete abil, et jalgpall käib hoopis teistmoodi. Aga vesi oli soe ja mõnus.

Lõppkokkuvõttes saab päeva lugeda igati kordaläinuks. Algkokkuvõttes samuti.

Täna hommikul ärkasin nuttes. Ja üllatudes. Kuidas saavad nii kauged mineviku varjud veel niimoodi mõjuda? Rääkimata sellest, et need varjud jäävad ajaliselt kaugele minevikku, nad peaksid olema ka nii udused ja ilma kindlate piirjoonteta. Aga järelikult suutis mu unenägu tuua mingisuguseid paralleele asjadega mis korda lähevad. Selline ärkamine ei jätnud mingisugust märki hommikusele tujule ja enesetundele, kõik on tibenstobens.

Päevad on omavahel segamini minemas. Ööd samuti. Need on siin valged. Päike tõuseb kell 4.12.

peataolek päiksetõusu ajal bussipeatuses
pääsemiseks ainus viis on hommikul kell viis
mida jutt on sogasem, seda seltsis segasem
kui öösel pole maganud sa eilses oled siis

meenutuste valguses võib öelda päeva alguses
saab rumalustest targemaks ja hommik kargemaks

Mul on puhkus.