Ühe perekonna kinnisvaralugu

"You are always welcome to any gathering" ütleb orkut mulle täna. Seega Sisalikutibi kontoriüritus on plaanitud õigele päevale.

Millal aga saabub aega, kui tähed (olgu kasvõi orkuti omad) ennustavad edu kinnisvaratehingutes? Praegune seis on igal juhul ristivastupidine. Vähe sellest, et minu korteriost paistab omaniku idiootsuse pärast liiva jooksvat. Vähe sellest, et midagi muud tõsiseltvõetavat pole silmapiiril. Aga nüüd on probleemid ka vanemate-vanavanemate kinnisvaratehingutega.

Mu vanaema elas kunagi Märjamaal. Suur maja, suur aed. Kuid provintsielu muutus talle ilmselt tüütavaks, ning hoolimata kõigi nõuannetest asjaga vähemasti oodata, müüs ta nõukaaja lõpus maja maha. Selle raha eest ostis ta korteri Pärnusse, jõe äärde ja puha. Mõne aasta pärast selgus tegusale aianduspensionärile, et korteris ei saa näppupidi mullas sonkida ja lillekesi-tomateid kasvatada. Ja seetõttu ostis ta Pärnusse ka suvila.

Aeg läks, vanaema käis suvila ja korteri vahet. Kuni tekkis järjekordne kinnisidee. Tema juured on ikka Märjamaal, surnuaedki seal ja ega see "linnamelu" talle nii väga ei istugi. Tehtud-mõeldud. Korter Pärnus maha müüdud ja Märjamaale uuski ostetud.

Ja siis sõitis vanaema Märjamaa ja Pärnu suvila vahet. Iga kevad tõi kaasa minikolimise suvilasse, iga sügis asjade tagasitarimise Märjamaa korterisse. Kuni tuule suund pöördus... Vanainimesel ikka raske kahe linna vahet niimoodi käia. Tahaks Pärnusse tagasi. Tahaks osta Pärnusse korterit. Vähe sellest, veel sinna samasse jõe äärde, kust mõned aastad tagasi Märjamaale koliti.

Aga Märjamaa korteri eest ei saa pooltki seda raha, mis Pärnu korter maksab. Ja kes siis pensionärile laenu annab... Küll aga saab laenu vanaema minija ehk minu ema... Ja muust ei olnudki pikka aega kuulda. Kuni mu ema leidis, et hea küll, ta võib selle korteri ju talle osta. Kauaks seda vanaema ikka on, pärast saab selle korteri ju jälle maha müüa. Pärnu vahet sõidame me niiehknaa, ongi lihtsam. Ei pea keegi teda kevad-sügistel kolimistel sõidutama ja muud sellist.

Ema võttis laenu, ostis korteri, vanaema kolis sisse. Ja pani Märjamaa korteri müüki. Nagu arvata võib, ei ole sellises kohas korteritele just väga suurt turgu. Ja mu ema pani ette, et mõneks ajaks võib selle korteri ka välja üürida. Üürilesoovijaid on päris mitmeid. Mille peale vanaema teatas kategoorilise ei. Tema korterisse mingeid üürilisi ei tule. Ja päeva pärast teatas, et tema võttis korteri müügist ära. Tema kolib Märjamaale tagasi ja tehku mu ema selle Pärnu korteriga mis tahab. Tubli kuu aega sai ta Pärnus elatud. Nüüd tellib kolimisautot...

Huh, ära kirjutatud ja ahastus enam ei ajagi üle ääre. Loksub vaikselt ääre piiril. Aga piisab vaid ühest tilgast...

Kuidas osta kinnisvara

Variant 1.

1. Leiad endale meeldiva korteri.
2.1. Hind sobib. Jätkad punktist 3.
2. 2. Hind ei sobi, püüad seda alla kaubelda. Ei õnnestu, alustad uuesti punktist 1. Ei õnnestu, kuid lepid hinnaga, jätkad punktist 3. Kui õnnestub, jätkad punktist 3.
3. Sõlmid eellepingu, millega lepid kokku, et müüja müüb sulle ja sina ostad temalt.
4. Pangad, laenukomisjonid, notariaeg.
5. Lähed notarisse, sõlmid ostu-müügi lepingu, kannad raha, võtad võtmed.
6. Kõik on õnnelikud.

Variant 2.

1. Leiad endale meeldiva korteri.
2. Hind ei sobi, üritad alla kaubelda. Ei õnnestu, lepid olemasoleva hinnaga.
2.1. Omanik avastab, et kuigi kuulutuses on märgitud, et mööbel hinna sees, tahab ta siiski mööbli eest lisaraha või müüb korteri tühjalt.
2.2. Küsid, kui palju ta selle eest tahab.
2.3. Omanik jääb mõtlema palju ta mööbli eest tahab saada.
2.4. Kahe nädala ja pidevate meeldetuletuste ja kaootiliste mittemidagiütlevate vastuste järel otsustad, et ostad selle korteri ilma mööblita.
2.5. Omanik leiab, et ta ei müü seda korterit ilma mööblita.
2.6. Küsid mööbli hinda.
2.7. vt punkt 2.3. ...

Ja nüüd viktoriiniküsimused:

1. Kas minul on käsil korteriost 1. või 2. mudeli järgi?
2. Kuidas saavutada mudelis 2. punkti 6?
3. Kui ma leian, et lubadustest ja kokkulepetest kinnipidamine on edukate tehingute aluseks, kas ma siis olen:
a) kergeusklik
b) blondiin
c) idioot
d) kõik eelmainitud?
4. Kas mul on lootust saavutada punkti 6, kui ma teen ühe väikese Gilberti-nimelise nuku ja torgin sinna piisava hulga sukanõelu?

Me totally pissed.

Unes on aega

Tahaksin järvekaldal siledate valgete kividega lutsu visata. Proovida, kas ma oskan veel kummikeksu mängida. Tahaksin valgetele pükstele mustikamoosiga mustreid teha. Oodata rongi selleks, et talle perroonilt järele lehvitada. Teha udusele aknale käega päkapikujälgi.

Kui unenägusid saab tellida, siis ma tellin endale täpselt selle unenäo. Ilmsi oleks kõik see tavaline ajaraiskamine. Unes on aega.

Ma ei karda olla inetu -
inetuski võib näida ilus
kui seda kaua vaadata.

Kardan vaid olla varjutu, vinetu
ja igavalt ilus.
...
Seda on igav vaadata.

(L. Tungal)

Mukovistsidoos

Kui ma paariaastaselt kopsupõletikku põdesin ja Pärnu üliagarad arstid mind selle peale haiglasse isoleeritud palatisse panid, sain ma sealt kaasa diagnoosi mukovistsidoos. Ma olen üsna veendunud, et minul oli sellest toona üsna ükskõik aga mu vaene ema pidi saama teada, et tegemist on ravimatu haigusega, mis mulle just väga palju elulootust ei anna. Tallinnas naersid kõik arstid selle diagnoosi peale ja ütlesid, et tegemist on väga "populaarse" haigusega, mida pärnakad meeleldi diagnoosivad.

Eile lapsele köharohtu andes lugesin selle haiguse välja ka köharohu infolehelt ja tekkis huvi, mis haigus see siis ometigi on, mida ma juba sünnist saadik põdevat. Ja olgu neetud see internet. Sain teada, et tegemist on kõige sagedasema eluiga lühendava geneetilise haigusega valgel rassil. Teisisõnu tsüstiline fibroos. Selle põdejate keskmine eluiga on 31 aastat. Sümptome uurides selgus, et rõhuvat enamust neist mul siiski ei ole. Aga mõni ikka. Traditsiooniliselt on mul muidugi kõik haigused peale põlvekedra paistetuse ja eriti ägedalt põen maksahaigust, mille põhiline sündroom on üldine vastumeelsus mis tahes töö vastu. Poleks olnud neid Pärnu arste, oleks ma tunduvalt tervem.

Näiteks kunagi oma igati terve ja arenenud lapsega ortopeedi külastades astusin ma kabinetist välja imikuga, kelle puhul on kaheldav, et ta üldse kunagi käima hakkab. Hea, et ma selleks ajaks olin juba diagnooside vastu mingi immuunsuse saavutanud. Laps hakkas käima keskmisest tunduvalt varem ja käib siiamaani. Kujutage ette, isegi jookseb ja hüppab.

Kui tuttav keskealine naisterahvas arstilt selgitust palus, et mida see numbrite jodu tähendab, mis talle just vereproovi vastuselt ette loeti nähvas arst: "Mis tähendab, mis tähendab... verevähki tähendab". Niimoodi võib verevähki surra ilma, et sul seda haigust üldse olekski. Tal ei olnud verevähki ja on suurepärase tervise juures.

Niisiis. Kas ma peaksin oma köhiva lapsega igaks juhuks arstile minema?

Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Olgu. Aga kui tema alustab?

Kolimisootuses

Pärnu mnt korter sai ära otsustatud pärast teistkordset vaatamist. Esimesel korral tundmatut rahvust kujutav härrasmees sai teiel korral traditsioonilise inglise aksendi ja ka vastava päritolu. Või olid mu kõrvad esimesel korral liiga ametis kuulamisega, ega see liiklusmüra majani ei kosta. (Ei kostnud, kusjuures.) Nüüd on vaja nimetet tegelasega natuke kaubelda teemal, mis saab sellest mööblist, millega ta korteri varustanud on. Osaliselt nagu sobiks minu maitsega. Aga osaliselt tahaks ikkagi uut ja "oma". Eks paistab. Tunne on igaljuhul nagu lapsel sünnipäevaootel. Oh saaks juba kiiremini sinna korterisse sisse. Siis oleks veel ka terrassihooaega järel...

Vanasse (aga tublisse) korterisse üürilisedki leitud. Eks ka nemad tahaksid varsti sissekolimisele mõtlema hakata.

Tuba

Ukse kohal on suur silt "Rahvakontroll". Seintel täidavad tapeedi aset erinevad üheksakümnendate alguse popstaaride postrid, segi samaaegsete suitsu- ja alkoholireklaamidega. Ühele Liviko viinareklaamile on keegi meistrimees kleepinud omapära lisamiseks viinapudeli korke. Üle pea kammitud õliste juustega noormehe plakatil on meeldetuletuseks sildike "Sexsymbol och budist". Kodumaiseid likööre reklaamiv silt kannab kirjasid Teet 45-70, Eino 49-70, Hillar 40-73, Sass 49-09. Ma pakun, et kokkuvõttes võitis Eino. Ventilatsioonivõre kohale on keegi kleepinud teepakilipikud koos nööridega, kus need rõõmsalt õhuvoolus keerlevad. Lipton. Alkohol on selles ruumis olnud läbivaks sisekujundusteemaks, nurgas riiulil võib näha koduveini valmistajaile tuttavaid klaastorukesi. Mustanahaliste noorte armastajate alastifoto kannab endal teavet "25. mai Aafrika vabastamise päev". Teine toanurk on värvipottide päralt. Plekkpurkidel veel vaevuloetavad sildid kirjaga "Kraska kompositsonnaja".

Et kus? Kus mujal kui telemajas.

Teateid tegelikkusest

Kell 7.40 alustasin ma tööpäeva sellega, et sõin peotäie kartulikrõpse ja jõin ära pool klaasi veini. Seletamatutel põhjustel.

Eile sai jälle käidud korterijahil. Ära vaadtud kaks korterit. Üks korter oli väga pime (50 meetrit kahe maja vahel ruumi). Ühe akna nurgast ka 20cm merevaadet. Vinge värk ikka küll :P

Maakler oli vaatamisväärsus omaette. Korteris praegu pesitsev üürnik samamoodi.

Esimene oli pikk kahekümnendate teises pooles noormees. Lokkis hooletus soengus tumedad juuksed, suured sügavad silmad. Jalas valged püksid, mille värvi peale kahvataks ka vastsadanud jõululumi. Kombineeritud kõige roosama T-särgiga, mida ma oma elus näinud olen. Kui seda nägemiseks võis just nimetada, kuna silmad hakkasid valutama hetkel, mil ta vaatevälja sattus. Valged-valged varbavaheplätud ainult võimendasid kogu seda vaatepilti. Ütleme nii, et mitte just väga hetero.

Ja siis oli see üürnik. Istus mõnusalt oma heledas nahktugitoolis koduses miljöös ja vaatas Euronewsi. Kõlaks nagu õhtune idüll teleka seltsis. Seljas ilma ühegi kortsuta ülikond, lips täpipealt otse, jalas kingad, millelt oleks võinud enda peegelpilti näha. Juuksedki olid pedantlikult soengusse kammitud... Hea vähemalt, et ka tema ei paistnud naistest huvituvat, muidu oleks mulle kangastunud vaatepilt sellest, kuidas kööginurgas koorib kartuleid kokteilikleidi, kontsakingade ja ülespandud soenguga naisterahvas.

Teine korter oli avar ja valge. Aga ei istu mulle need planeeringud, kus ma välisuksest sisse astudes jõuan ilma igasuguse ettevalmistuseta köök-elutuppa. Ma tahan esikut. Ma tahan nišše, panipaiku, nurgataguseid. Ja ma tahan, et mu elukoht ei asuks Energias.

Aga täna teist korda ühte Pärnu maantee korterit kaema. Kui hind ei oleks selline nagu ta on, oleks kõik seal ideaalne. Esik, sisseehitatud garderoobid magamistubades, valge korter, armas kööginurk, rahulik siserajoon kesklinnas. Ja mis selle korteri veel väga vahvaks teeb, on üle 10 ruutmeetri terrassi. Ma juba kujutan ennast ette seal suvehommikuti kohvi joomas. Kui vaid see hind oleks veidi väiksem... Müüb seda korterit arusaamatust rahvusest vanem meesterahvas. Räägib inglise keelt, müüb korterit, kuna kolib Hispaaniasse. Hästi kummaline tüüp, kellel minu arusaamist mööda on kaks naist. Loodetavasti siis ka kaks ämma :P Aga muidu päris sõbralik ja jutukas.

Kahju

See on pisarateni solvumine väikese asja pärast. Kõigest hoolimata tahtsin ma siiski mingisugust positiivset arvamust kellestki hoida. Aga ei lastud. Kitsarinnalisus ja nelinurkne mõtlemine uputavad head alged. Tahaksin kasvõi tõdemust, et me vist ei mõistnud teineteist lõpuni aga selle asemel saan lihtsalt ringist väljajätmise osaliseks. Ja hirmuga pean ma tõdema, et see tekitab ka minus pohhuismialgeid. Mõtted, mis ütlevad vägisi: "mine, ongi hea, et lahti saime". Ja neid mõtteid enda juures ei taha ma taluda.

xxx says: aga mind sa ju ei kuula, sa tahad parem olla temast jne

Tahan. Latt kukkus kolinal allapoole. Muuseas üleastumine oleks nii lihtne. Kui ma just parasjagu ei oleks ise istukile vajunud.

Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu...

Pidur

Praegu ei koli ma kuhugi. Isegi juhus ei pidanud midagi otsustama, otsustasin ise. Märksõnaks õhk. Küll tuleb uus ja parem.

Täna selgub kõik

Eile käisime teist korda toda korterit vaatamas ja sai selgeks, et kahelda ei ole enam mõtet. Aga see ei tähenda veel asjade pakkimist ja sissekolimist. Täna tuleb võimalikult ruttu pressida pangalt välja vastus ning sellest siis müüjaid teavitada. Seesinane korter on müügis olnud vaid nädala ning huvilisi on jalaga segada. Paralleelselt pakuvad omanikud seda ka üürile ning mingid üürilevõtjad pidid täna teatama oma otsusest. Kui nemad ette jõuavad, siis on selle asjaga korras ning meie otsingud jätkuvad.

Tekkis ka idee, et senise korteri müügi asemel tuleks ta ikkagi alles jätta ja välja üürida. Müüa jõuab pärast iga hetk.

Mõni asi peab lihtsalt ise paika loksuma. Kui enda sisetunne on nõrk ja mõjutatav, siis tuleb usaldada juhust. Eks paistab, mis juhus täna ütleb.

I quess we have a winner...

Nüüd tuleb seda korterit veidi seedida, teist korda vaatama minna. Arvutada ja tiba ümber planeerida. Ülemine korrus on tibens-tobens. Elutuba 35 ruutu, kolme aknaga. Alumine korrus nõuab veidi seinte nihutamist. Aga asukoht on mõnus ja maja on super oma kahe aasta vanuse ja poole meetri paksuste seintega. Neljakordne maja, mis, kui üks korter välja arvata, asutatud eestlaste poolt. Pole ma veel kuskil siin linnas näinud, et inimesed julgeksid oma jalgrattaid väliskoridoris hoida. Ja korteriomanikud ei taha teps mitte sealt majast ära minna vaid ostavad lihtsalt teise suurema korteri sinnasamasse majja.

Üks teine üliarmas korter ülipeldikmajas läks õnneks täna ära. Ei ole üldse kahju.

Kui see nüüd korteriotsingud lõpetab, siis ei läinud leidmiseks nädalatki.

Kell 16.18

x says: muide, täna on kuidagi väga kiiresti läinud
x says: eile samal ajal oli kell 1 alles

Jalutades vihmas

Autot teenidusse viies ja sealt vihmaga koju jalutades saab teha nii mõnegi avastuse. Minu tänased on siin:
- "Tere, mu auto mootori teise silindrisse jookseb jahutusvedelik" on kas üks mõjuvamaid viise võõra meesterahvaga vestluse alustamiseks või midagi väga naljakat.
- Vihmaga jalutamine on mõnus. Üle loikude hüppamine veel mõnusam.
- Eniro andis mulle hea vihmavarju, mis isegi suuremates tuulekeeristes end tagurpidi ei pööranud.
- Sisalikutibi vannitoafoto autor sõidab Miniga. (Rubriigist kasutuid fakte?)
- Kui me sisalikuga plaanisime kirjutada meeste välimääraja, siis keegi jõudis meist ette. Härra Stephen Whitehead on kirjutanud teose "Meessoo põhjalik välimääraja". Hmm... takes one to know one.
- Naerata ja sulle naeratatakse vastu.

Kinnisvaraotsingud jätkuvad

Suurepäraste avastuste jada ei näi lõppevat. Pirita jõe ürgorg üle vaadatud ja nenditud, et tegemist tõepoolest padulasnamäega. Teistele lasnamäeprojektidele samuti pilk peale visatud ja leitud, et lasnamäe on ikka väga kole koht. Sai avastatud Viimsi, kus isegi mõni mõistlik kohake pakkuda on. Aga.. Viimsi võib olla nii mere ääres ja kena ja tore kui ta tahab, aga ta on siiski linnast paganama kaugel.

Paistab, et ma tahan kodu mere ääres, metsa sees ja kesklinnas.

Virin-vigin

Teine päev süvenenult kinnisvaraturu uurimist ja juba ajab jooma. Miks müüjad-arendajad ei võiks kirjutada asjadest nii nagu nad tegelikult on? Miks kirjutada Ülemiste, viitega kesklinna lähedusele, kui tegelikult on tegemist parimal juhul Mõigu ja pealekauba veel Rae vallaga. Uskuge, ma saan asukohast aru kõvasti enne sinna elama asumist. Miks kirjutada Pirita, kui tegemist on Lasnamäega? Pelgulinn, sadama lähedal? Vaevalt, selle nimi on Kopli. Normaalse asukoha-hinna-suhtega uusehitiste müük lõppeb vundamendiaugu kaevamise alustamisega.

Aga lootus on veel alles :) Homme teine päev tööl. Ehk saab siis ka veidi midagi tarka tehtud.

Töö teeb ahvist inimese

Niimoodi see puhkusejärgne töönädal algabki. Tuled kontorisse ja avastad, et lill, mida spetsiaalselt kolleegil kasta palusid, on ära kuivanud. Laud on paksu tolmukorra all. Pilt (mina ja Mürka) on viltu seinas. Telefon ei allu suunamise mahavõtmise käskudele. Teetassis on miski, mis kaant paotades kilkab "tere emme". Pastakatopsis pole enam ühtegi kirjutavat pulka, klambrilööja on klambritest tühi. Ja vihma sajab.

Aga muidu on... hmm... huvitav.

Puhkuse viimased hetked

Tõesti-tõesti, ka minu puhkus on läbi ja homme tööpõllule rügama. Igal juhul ilmataadile paar krõbedamat sõna viimaste nädalate ilmatuse eest ning sügav ohe ranna suunas.

Ja kui keegi peaks teadma müügis olevat korterpinda, mis vastaks minu tagasihoidlikele soovidele, siis antagu aga lahkesti teada. Seda kodupesa siin ohustab müükipanek igal juhul. Kaua ma seda ikka remondin. Ja tagasihoidlikud soovid oleksid siis hea asukoht (ei, ma ei taha üle veerand tunni tööle sõita), tube tükki kolm, uus ja korralik või vana ja põhjalikult renoveeritud maja (vahepealse vanusega poolkorralikud a la vahetatud katusega paneelikad on eiei). No ja hinnasaba ei tohiks väga üle miljoni ulatuda. Utoopia? Võib olla. Võib mitte olla. Soolaleivale kutsun ka :)

Looduses peab valitsema tasakaal (Sammalhabe)

Käisin neljapäeval lapse ja emaga Haapsalus Naksitralle kaemas. Asjaolu, et etendus toimus lossihoovis lauspaduka käes, ei paistnud mitte kedagi häirivat. Või noh, mitte eriti palju vähemasti. Rahvast oli palju. Ühest kohalikust kaltsukast lapsele ostetud kilejope tõestas ennast igati. Küll aga ei tõestanud end nii hästi lastesuuruses kilekeep, mille ma endale selga ajasin. Kuna ta mulle umbes puusadeni ulatus, siis vihm, mis sellelt alla ladises, maandus minu pükstel. Lisaks voolas minu püksitagumikuni ka see vesi, mis maandus istumise alla pandud kilekoti äärtele. Ja seda vett oli kokkuvõttes liiga palju. Ma pole kunagi nii märgade teksadega ringi käinud. Need korrad, kui mittejustvägakuivanud püksid tuleb kiirelt enne mingit üritust jalga ajada lootuses, et ehk kuivavad ära, ei ole mitte ligilähedanegi kogemus. Näitlejatel olid suured kostüümid, mis neid kuivana hoidsid. Välja arvatud vaene Kingpool, kes oli sunnitud lausvihmas palja pealaega ringi kekslema.

Naksitrallid olid vahvad. Muhvi furgoon (ehk furkkon nagu mu laps seda hääldama kipub) oli väga tasemel. Tahan endale. Ja lasteetenduste vaatamine on aegajalt igati õigustatud. Mitte, et ma oma kahe patsiga väga oleks sihtgrupist erinenud... :P

Nüüd veel paar päeva Pärnu. Ja siis hakkab töö. Niipaljukest seda puhkust siis oligi.

Natuke ka seekordsest tuurist

Mõned nädalad tagasi pakkisime asjad, istusime autosse ja sõit algas. Pärnus väike vahepeatus maasikate kaasavõtmiseks ja siis piiri poole.

Läti oli nagu Läti ikka. Tagasiteel sama riigi läbimisel näitasin ma kuuevarbalistele parastades autoaknast, millised näevad välja viie varbaga jalad. Sõita nad igal juhul ei mõista. Küll aga teid ehitada. Mistõttu rääkis ka iga teine märk zela remontsist ja ümbersõidust.

Leedu, nagu tavaliselt, oli juba tunduvalt parem. Kõik põllud täis lehmakesi, keda sealsamas silk-solk ämbrisse lüpstakse, kõik teed täis hobuvankreid. Ehk siis maal elu käib. Ja üliviisakalt hoiatatakse politsei eest.

No ja siis tuli Poola. Millegipärast on Poolal mulle alati väga uinutav mõju. Nii kui üle piiri saime, tuli mul uni. Ja pool Poolat saigi maha magatud. See riik on ikka liiga suur. Liiga vähe kaardimaksevõimalusi samuti. Kõht oli tühi, söögiks olid vaid Pärnust kaasahaaratud maasikad, millest selleks ajaks oli juba siiralt siiber ning null kohalikku raha ei võimaldanud ka muud sööki hankida. Õnneks leidus siiski üksik bensujaam, kus muuhulgas ka süüa müüdi ning kaardiga maksta sai. Vahepeal väike vahepeatus puhkamiseks ja hommikuks olimegi Berliinis.

Nädal Berliinis lebotamist. Üsna palav oli. Kõige elamusrikkam oli käik maailma aedade parki. Suuur ja ilus park, kus leidusid mõned üliilusad aiad. Kõigepealt Türgi aed ilusate mosaiikide ja purskaevudega.
Siis Hiina aed oma tiikide, paatide, kivide ja kaladega.

Bali aed asus üliniiskes ja kuumas kasvuhoones ning sisaldas suurepärast valikut orhideedest. Kui väljas oli õhutemperatuuri 30 kraadi ümber, siis sealt kasvuhoonest välja astudes tundus see lausa jahe.

Edasi kõige väiksem aga kõige tähendusrikkam Jaapani aed. I-me-ilus, nagu mu äi selle kohta ütleks. Järgmiseks aastaks peaks valmima ka Korea aed.

Berliinist läks sõit uuesti Poola poole ning sealt Ukrainasse. Ehk siis ideeliselt oleks kõik läinud täpselt nii lihtsalt. Tegelikkuses ei jõudnud me mõelda, et varsti peaks piir tulema, kui meid üllatas piirijärjekord. Pikk ja suhteliselt liikumatu. Selline järjekord, milles enamik seisjaid iga paari tunni tagant oma autot edasi lükkasid, kuna mootori käivitamine selle pooleteise meetri sõitmiseks oleks üsna mõttetu olnud.
Õhtul jõudsime järjekorda, hommikuks oli meie ees seis selline.

Ja meie taga selline. Ehk siis ei olnud tegemist väga lootusrikka olukorraga. 20 dollari olemasolu ja loovutamissoovi korral sai loomulikult kohe ette. Ja piirivalvurid tegid kõik, et neid, kelle närvid ses järjekorras seismisele vastu ei pea, oleks võimalikult palju.

Aga lõpuks jõudsime ka piirile, kus karm tädi uuris ja puuris meid üpris põhjalikult. Riiki sisenedes pead täitma deklaratsiooni, kuhu kõik oma isikuandmed kirja paned. Lisaks nendele ka peatuspaiga aadress Ukrainas. Noh, kirjade järgi peatusime me siis Jaltas, Lomonossovi 8. Kui keegi peaks teadma, kas Jaltas Lomonossovi tänav on ja kui, siis mis seal 8. majas asub, siis andku aga lahkelt teada. Piirivalvuritädi ei paistnud õnneks teadvat. Passi löödi tempel autonumbriga, mis lubas sissetoodud auto pärast ka välja viia ja edasi tollionu käpa alla. Viimane küsis vaid sõbralikult, et kontrabandu jest ja naeruturtsatuste ja eitava vastuse korral lasi meid minema. Ja Ukrainas me olimegi.

Ukraina võttis meid vastu tohutu hulga koduloomadega tee ääres, igaühel oma inimene kaasas, ja veel suuremate aukudega tee sees. Selle kõrval on Eesti teed peegelsiledad. No ja selline linn nagu Ternopil pakkus meile augu, milles läks autokumm. Kuna autol on kaasas vaid too õnnetu pisike varuratas, mis kannatab vaid lühikest maad alla 80se tunnikiirusega sõita, siis järgmises linnas siirdusime kummiparandusse, kus selgus, et sellest kummist enam elulooma ei saa. Mitmest kohast katki löönud. Järgnes seiklus mööda linna autoturgusid, kus selgus valus tõsiasi, et meie mõõtmetega kummi ei ole võimalik saada. Seega siis kaks veidi suuremat ja laiemat kummi taha ja saimegi edasi sõita. Vahepeal sõin ära kilo tumepunaseid ja ulmemagusaid mureleid kah.

Läksime Ukrainasse nostalgiat otsima ja sedame sealt ka saime. Mis olekski nostalgilisem, kui
tänaval asuvad joogiautomaadid, kaljatünnid ja sellised telefonid (väikeste uuendustega, nagu näha). Lenini kujud igas suuremas linnas, poes müügil kõrvuti kondentspiim ja kondentskohv. Poest väljudes pead turvamehele ette näitama koti sisu ja tšeki. Ühel metsavahelisel teel võttis meid vastu silt "Zona NMT". Levialasse väljasõite tegevaid busse polnud näha.

Tööd tehti nii, nagu ikka nõukogudeajal kombeks. Raudteeülesõit oli kinni ja autod suunati sealt kõrvale. Raudtee ääres istus 9 meest, tegid suitsu, naersid ja lobisesid. Üks mees nokitses midagi rööbaste kallal. Pildistamise peale ainult naeratati säravalt.

Samast raudteest sõitsime me 1 km jooksul üle neli korda, millest kolm korda istusime ühe ja sama rongi taga. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas siksakki oli ehitatud raud- või sõidutee :)


Mis puutub Odessasse, siis see oli uhke aga ulmeräpane. Liiklus oli seal selline, et iga viie minuti tagant tuli kergendatult ohata ja tänada neidsamuseid ellujäämise eest. Leidsime väga armsa kämpingu. Söö puuotsast aprikoose või käi ujumas, ise tead. Must meri oli fantastiline. Läks väga kiirelt sügavaks ning soolane vesi kandis nii hästi, et veepeal püsimiseks ei olnud eriti liigutada vaja. Vesi oli soe aga mõnusalt värskendav. Rannas müüdi vaadiõlut hinnaga umbes 6 krooni per pool liitrit. Ja igas suvaliseski kohas olid kõige maitsvamad pelmeenid, mida ma elus söönud olin.

Kalaturg oli vaatamis- ja maitsmisväärsus omaette. Suurepärane tundmatu külmsuitsukala. Peaaegu läbipaistva lihaga ja ilma tüütute väikeste luudeta. Samamaitsvad vähid hinnaga alla 3 eegu tükk. Lisaks veel igatsorti kuivatatud kala, mis seekord meist küll sinna jäi.

Kiiev oli grandioosne ja peaaegu ülesvuntsitud. Kõige paremini sümboliseeris seda üks päris armas lõvipurskaev. Lõvi oli olemas, vesi oli olemas, vesi tuli isegi suust välja. Aga veesurvet polnud, seega voolas vesi suust lõvi kõhu alla, jõudes maha sellest kohast, kust tavaliselt muud vedelikud eralduvad. Ehk siis kõik oli, aga midagi oli ikka puudu.

Fantastilist arhidektuuri ilmestasid satelliidipannid ja kinniehitatud rõdud. Maja iseenesest oleks suurepärane, vaja vaid korda teha.


Liikluses domineerisid ülekaalukalt vene päritolu liikurid. Oli nii uuemaid kui vanemaid, taksod ikka kohustuslikus korras Volgad.

Aga inimesed olid kõik ääretult sõbralikud. Parkimiskontrolör andis Kiievis parkimispileti ostu peale ka kiirülevaate sellest, mida linnas vaadata tasub, kus nood kohad asuvad ning kuidas sinna saada. Lisaks näpunäited parkimise ja selle hindade kohta.

Ega nad seal just hästi ei ela. Piirijärjekorras kohatud ukrainlane rääkis, et nende keskmine palk on 300 grivnat (u 900 krooni). Arveldamine käib dollarites. Piirilt salakauba ülevedamise korral 100 dollarit piirivalvele ja 100 tollile.

Tagasisõidul õnnestus piir 12 tunni asemel 5 ja poolega.

Kokkuvõtlikult läheks tagasi iga kell. Toredad inimesed, toredad hinnad, maitsvad söögid, mõnus meri. Mida muud olekski vaja. Kui nad ainult oma teed korda saaksid...

Peavalu ja lendav tünder

Ei teagi kohe, kas märkida eilse peavalu jätkumist või nimetada see pohmakaks. Igal juhul olen ma täna sügavalt ibuprofeni-usku.

Kuna lisaks mulle endale on puhkus mu lapsel, siis vihmaste ilmadega on ju tore vaadata vanu häid lastesaateid. Mõmmi ja aabits, Nõiakivi, Karlsson katuselt... Väga õpetlikud ja südamlikud lastesaated.

Välja arvatud Karlsson. Toosama parajalt paks mees parimais aastais. Kuidas suhtuks lapsevanem oma 7-aastase poeglapse kummalisse sõprusesse tüsedusele kalduva kergelt keskealise meesterahvaga? Lendab või mitte, see ei omagi suuremat tähtsust. Tegelane siseneb akna kaudu teie korterisse kui teid silmapiiril ei ole ja suhtleb teie lapsega. Muuseas tekitab lapse jaoks ohtlikke olukordi vedades teda majakatustele, kust too peaaegu alla kukub ning tekitab auruveduri lõhkumisega plahvatuse. Tüüp valetab nii, et suu suitseb, petab välja lapse taskuraha, varastab, ajab lapse vastkoristatud toa uuesti tolmuseks ning korraldab vannitoas korraliku uputuse, mis ilmselt allkorteri elanikele kõvasti meelehärmi põhjustab. Ainus, mis Karlsson suudab lastele õpetada, on kehvas olukorras rahulikuks jäämine (rahu, ainult rahu!). Ma olen kindel, et ükski lapsevanem ei tervitaks sellist tegelast oma kodus. Miks siis raamatud-lavastused nii popid on? Nende kaudu on see lendav tünder laste suur sõber vanemate täielikul heakskiidul. Ma ei ütleks, et ma tahaks sellist sõpruse mudelit oma lapsele õpetada.

Vot see on juba õige "tagasi"

Kuna minupoolne krahliblogimine ära jäi, siis tuleb asi heastada praegu. Jah, istusime tibidega von krahlis. Jah, mõned õlled. Pärast pikka vaheaega väga tervitatav vaheldus. Tänud ka väga abiks massaaži eest.

Eksistentsiaalsed teemad on kõik juba eelnevalt ja teistes blogides kajastatud. Miks siis neid ka siia vedada. Aga mõnus õhtu siiski. Üllatusena tuli vaid see, et kaastibinaid olen tundnud vaid neli aastat. Seems like a lifetime. Tervitame siinjuures näiteks Endel Siffi, kes selle tutvumise võimalikuks muutis.

Endiselt on puhkus. See pidavat nii mõndagi vabandama.