Sadness is just another word for not enough coffee.

Sisaliktibi leidis, et mu suitsublogi meenutab kohati tema lapseootamisteemasid. Et organism üritab kuidagi harjuda ja hakkama saada muutustega. Ja seda ta üritab küll. Eriti üritab ta minna närviliseks ja emotsionaalseks. Aga ei suitseta, ausõna.

Nüüd siis nädal aega ilma

Reede.
Reedel enne eksamit kooli poole liikudes oli tunne, et sinna ma surengi, kui enne ühte suitsu ei saa. Kioskist ostsin selle asemel kummikommid ja Coca Lighti, mis aitasid suuremast hädast üle. Õnneks läks eksam suurepäraselt, A, ja hambad ristis valmisponnistatud artiklianalüüs olevat olnud grupi parim. Positiivsed emotsioonid olid sel hetkel ainult kasuks, ei olnudki vajadust pingelanguse puhul suitsu ette panna. Ja noh, let's face it, sellises sügistormis ja ladiseva vihmaga ei oleks sellest ka suuremat tolku olnud.
Laupäev.
Päris jubedaks läks. Olime mõlemad närvilised ja kõndisime mööda tuba edasi-tagasi, nakatades veel vastastikku teineteist. Üritasin end mingil määral tegevuses hoida aga selles ei tulnud miskit eriti välja kuna tegelikult ei tahtnud ringi sebida vaid rahulikult diivanil istuda.
Pühapäev.
Sama jama. Kodune päev, tegevust pidevalt pole, oleks andnud kuningriigi ja pool printsessi ühe sigareti eest. Õhtul olin ikka väga lähedal sellele, et löön käega ja veenan ennast, et mis see üks suits ikka teeb. Õnneks suutsin ilma hakkama saada.
Esmaspäev.
Täna on jälle palju parem. Stockmannis hommikukohvi juues hakkas kohutavalt ärritama kõrvallauda jäetud tuhatoos paari suitsukoniga. Hais hakkas tohutult vastu. Sama lugu lõunaajal. Isegi oma väga korraliku nohuga tunnen seda lehka. Ei mäleta küll, et tuhatoosid oleks niimoodi haisenud kunagi. Järelikult on see lõhnade tundmine taastumas.
Õhtuks peaks koju porgandit ostma.

Neljas päev

Tundub, et edasi läheb lihtsamaks. Vähemalt tänaseks olen ma suutnud juba mingil määral harjuda sellega, et ma ei suitseta ja see ei tee enam nii palju haiget. Loomulikult jäävad hetked, nagu näiteks lõunasööki lõpetades harjunud liigutus käekoti poole, kuna pealesöögisuits on ju ka vaja teha... Ja siis see valus reaalsus, mis kohale jõuab. Või siis leti ääres seistes pilk sigaretiriiulisse ja meeldiv tõdemus, et näed, neil on õiget marki... Ja mida ometi tehakse kätega sel ajal kui sööki oodatakse? Hoitakse süles? Laual? Tooli käetugedel? Mängitakse juuksesalguga? Kontrollitakse kõrvade olemasolu? Bussi ootamisest ma üldse ei räägigi, see on täiesti uus elamus. Busside graafikud on ilmselt harvemaks tõmbunud - ma küll ei mäleta, et neid asjandusi nii kaua oleks enne ootama pidanud.

Esimest korda istusin kõrtsis lõuna ajal vabatahtlikult mittesuitsetajate lauda.

Köhale on lisandunud nohu. Porgandeid ei taha enam näha ka.

Teine päev ja tükk kolmandatki

Eile oli turbotibina sünna. Palju rahvast, palju süüa, palju juua. Selgeks sai üks teema, mis kergelt kummitanud ja pisikese küsimärgina peakohal seisnud.

Ühel hetkel oled kellestki väga sissevõetud. Sellel inimesel on kõik, mida sa ühes inimeses hindad. Olgu siis, jätame idealiseerimise, lihtsalt üsna palju neid omadusi. Sellel polegi tähtsust, mikspärast midagi meie vahel olla ei oleks saanud. Lihtsalt ühel hetkel tõmbasin joone alla ja leidsin, et ei ole mitte mingisugust mõtet edasi sebida. Aga ega see tunne ei kadunud seepärast siis kuhugi. See meeldiv tähelepanu, need kergelt higiseks tõmbuvad peopesad, säravad silmad, liblikad kõhus.. täiskomplekt, noh.

Vot see tekitaski tunde, et mis siis saab kui peaks kokku sattuma. Ja sattusime. Ja mitte midagi ei saanud. Inimene on endiselt meeldiv-tore-vahva. Ja, tuleb tunnistada, mingi elekter ikka õhus oli. Aga hoopis parema meelega istusin ma teises toas telefoni otsas. Sest see oli olulisem. Ja meeldivam.

Mis puutub suitsetamisse, siis eile oli ikka väga raske sellest hoiduda. Kõigepealt olin tööl sunnitud ära sööma pool kilo porgandeid, et kuidagi end tegevuses hoida. Närvid olid õhtuks ikka päris korralikult läbi. Ja õhtusel sünnipäeval asendasin ilmselt suitsetamise joomisega ja tänane päev möödus täiesti pohmelli täheall. Aga suitsu ei teinud ei sünnal ega ka täna. Täna on tekkinud kahtlane köha.

Esimene päev

Saimegi oma asjad uude kontorisse ja mul esimene päev ilma suitsetamata. Praeguseks on juba tunne, et kui ma hetkeks töötamise, mõtlemise, tegutsemise, sebimise järele jätan, siis ei mahu pähe mitte ühtegi mõttepoega lisaks suitsunäljale. Joon gallonite kaupa teed ja söön toorest kaalikat. Eesmärgiks pidada vastu tänase päeva lõpuni. Homme on juba uus päev.

Käesoleva kuni järgmise nädala jooksul tuleb oma kola kokku pakkida, töölaud ära koristada, sahtlid tühjaks teha ja kolida korrus allapoole uude ohvisisse. Oma tuba-oma luba, maast laeni aknad, mõnus avarus. Pole paha. Aga suitsunurk jääb ülemäära kaugele ning õues suitsetamas käimine... talvel... brr. Ehk siis, miks oodata 2007. aasta juulini? Ilmselt oleks mõttekas suitsetamisest lahku minna seoses kontoripinna vahetusega. On nagu suitsetatud ka ligi kümnend, aitab kah. Vahele jäi küll aastakest pausi seoses lapse saamisega, aga kui see välja arvata, siis ei ole ma isegi üritanud suitsetamisest loobuda. Eks paistab...

Just divorced

Sain jälle osakeseks statistikast- osast, mis räägib lahutatud abieludest. Detsembris oleks saanud 7 aastat täis.