Juba hakkab endale ka hasarti pakkuma küsimus, kas ma jaksan selle tralli lõpuni vastu pidada. Kahel kohal töötada, käia koolis ja omada veel perekondaja sõpru. Milline on kõige nõrgem lüli?

Neli väikest hiinlast

Kuna tegelinskid, kes meie korteri üürimisest algselt huvitatud olid, alt ära hüppasid, siis tuli astuda jälle üüriturule. Üleeile õhtul kuulutus üles. Eile käisid kahed inimesed. Kõigepealt ühed tibinad, kes kolmepeale korterit otsivad. Aga kuna meie kolmetoalisest päris kindlasti kolme eraldi magamistuba ei saa, siis jäi nende plaan meie elamisega katki.

Teised vaatajad ütlesid oma jah-sõna üsna kiirest. Nende näol on aga tegemist nelja hiinlasega :D Teevad Nordis magistrit ja otsivad elamispinda. Üliviisakad ja toredad inimesed. Üks neist oskas isegi hädapärast eesti keelt. Noh, käändeid-pöördeid polnud ollaga aga jutud said aetud ja vastastikune arusaamine asjaosalistel täiesti olemas. Väga lahe.

No ja naabrivanamuttidele tuleb ju ometigi jututeemat pakkuda :P

Vinge venemaa

Kaua seal venemaal ikka passida. Kolm päeva on enam kui küll. Ja 6 tundi piiril on üle igasuguse piiri. Tont neid võtku oma deklaratsioonide ja kirillitsaga.

Öösel pääsesime lõpuks piirikadalipust läbi. Järgmiseks peatuseks pidasime oma naiivsuses Peterburgi. Aga eiei. Olime just harjumas tundega, et autoga lisaks seismisele ka sõita saab, kui keset pilkast pimedat helkisid vastu kolm rohelist vesti. Piidlesime neid kahtlustavalt, et millega tegeletakse ja kas ka kiiruse vastu huvi peaks olema. Aga kuna vaatlused kinnitasid, et kolm rohelist helkivat mehikest tee ääres lihtsalt seisavad, siis ei pidanud me vajalikuks neid tülitama hakata ja sõitsime neist kenasti mööda. Mille peale kerkis kiirelt triibuline sau. Kummastus, hämming. Kiirust nagu polnudki, nägusid ja näppe me ei näidanud, milles siis asi? Asi, selgus, seisis kolme mehikese ees ja nägi hiljem tagantpoolt vaadeldes hirmsast stoppmärgi moodi välja. Sarnasust tunnistasid ka kolm miilitsat, kes meile viisakalt kaks helesinist protokollilehte väljastasid. Trahv 50 rubla, mis lokaalvaluutasse ümber arvestades teeb peaaegu tammsaare :) Ja isegi altkäemaksu ei küsitud. Vinge värk.

Värk muutus kohe palju vähem vingeks, kui me laupäevasel pärastlõunal Piiteris trahvi tasuda üritasime. Kohapeal seltsimehed miilitsad meilt raha vastu ei võtnud. Ja raha ei tahtnud ka ükski pank, kuhu me sisse põikasime. Pankadevahelised ülekanded- mis need on? Kui arvenumber Sberbank, siis mine ja maksa Sberbanka. Ja nii me siis otsisme panka, kes oleks nõus meid trahvirahast vabastama. Asja sai, mis ta sai, aga aega läks küll parajalt. Eriti kuna maksekorralduse täitmine nõudis kõvasti rohkemat kui kaine talupojamõistus ja kesised teadmised kohalikust keelest.

Linnapildis püüdsid liikuvsõidukid üksteist üle trumbata väljastatava suitsupilve värvi ja aroomiga. Ning püstitada rekordeid selles, mitu sõidurida lisaks mahamärgituile veel tänavale mahub. Võistlus käis ka loomingulises lähenemises autoremonti. Mina pakuks medalit ühele läbiroostetanud Nivale, millel kõik silmaga eristatavad osad auto küljes traadiga kinni püsisid. Küll läks ikka palju traati.

Ja kuhu nad selleks nädalavahetuseks kõik ilusad slaavi tütarlapsed evakueerinud olid?

Tagasitulles nägime Jaanilinnas, kuidas Eesti numbriga BMW suutis oma paaki mahutada ei vähem ega rohkem kui 140 liitrit bensiini. Ilmselt seisnes nipp bensiini allapoole raputamises, kuna iga veidikese aja tagant käis juht autot õõtsutamas küll...

Täna sõidan Piiterisse.

Või kui reaalsusest kinni hoida, siis hakkan täna Piiteri poole sõitma. Tont seda teab, millal sinna kohale jõuame.

Toon midagi? Nätsu ja värvilist traati on siingi. Viina pole mõtet tuua, suvel Ukrainast toodud viinavarud on siiani veel täiesti kahanemata*. Analgiini ja no-spad? Äkitse siis viimase populaarse ekspordiartikli, igavese tule?

* Turbokas ja sisalik, teie viinad on ka ikka alles ja ilmselt mõnda kolmapäeva ootamas.

Tähesõjad?

Eile helises laual telefon ja seda vastu võttes ujutas mind hoobilt üle rütmikas, tormkiire ja halvastimõistetav kõne. Keegi vanatädi rääkis ja rääkis ja rääkis, hoolimata sellest, kas keegi teda ka kuulab.

Sõjaaeg, raskus, kannatused, inimesed surevad, iga kolmas inimene võtab osa tähesõdadest, tema naabrid, naabrite lapsed, surevad vähki, teleekraanil poliitiline sulgedekitkumine, tähesõjad, hukkunud, esimene maailmasõda, teine maailmasõda, kolmas maailmasõda. Lahenduseks palju roosat, valged rahutuvid või -kajakad. Uudistes tuleb informeerida, et nii ja nii palju laipu, mitte näidata pilte tähesõdade koletuslikust tööst. Kuidas kõige hullem on see, et inimesed ise ei tohi teada, et nad tähesõjas just praegu osalevad. Mitte ainult eesti inimesed vaid ka venemaal. Soome ja Ameerika inimesed samamoodi, kuigi nemad on meie jaoks liiga rikkad. Ja meil ei õpeta tsiviilkaitset mitte keegi ja inimesed ei oskagi kuidagi ennast kaitsta. Välja arvatud temasugused nõukogudeaegsed pioneerid. Ja rahakott varastati ära ning ta ei taha, et varast kuidagi karistataks või vangi pandaks aga ta tahab, et vargaid lihtsalt temast eemale hoitaks...

Kui ma esimeste lausete peale püüdsin midagi vahele öelda (kasvõi sedagi, et ma ei ole üldse õige inimene, kellele seda kõike rääkida), siis paari tulutu katse peale olin lihtsalt vait. Ta seletas ilma igasugust vastust ootamata viis minutit. Ja siis sama äkki tuli "Aitäh, nägemist!" ja toru visati suure kolksuga ära.

Läksin hetkeks toast välja ja tagasi tulles nägin, kuidas mu telefonitoru seisab laual ja sealt kostub juba tuttavlikku sõnademulinat. Kolleeg oli mu telefoni võtnud ja siis alla andes toru lauale asetanud...

Meediakonverents

Tänane päev möödus Meediakonverentsil. Hariv, meeldiv, meelelahutuslik, mõtlemapanev. Edutainment (eesti keeli siis harilahutus?).

Päev algas Allan Martinsoniga, kes "vanale meediale" kena hauakiviperspektiivi püstitas. Seesama jutt, et kvaliteet ja kallis teostatavus versus valikuvõimalus, arvamuste mitmekesisus ning sõltumatus. "Arvuti taha istudes lülitad aju sisse, teleka ette istudes välja." Alternatiivmeedia ja amatöörajakirjandus. Telekava kui kaduv nähtus sest sa valid oma meediatarbimise aja ise. Näited, et kallid, vanad ja usaldusväärsed lennufirmad ei oleks ealeski ette näinud, et neid ootab allakäik kuna turule tulevad odavlennufirmad, kes ei paku ei süüa ega isegi prügitoose istme käepidemes sest nende tühjendaminegi oleks lisaraha nõudev liigutus. Sellel foonil oli suurepärane ühe kuulaja küsimus, et kas härra Martinson tõesti eelistaks sõita odavlennufirma alusega, millel puudub sõidugraafik ning mida juhivad amatöörpiloodid.

Järgnev esineja pakkus suurt huvi ka meie julgeolekuorganitele. Ukraina infoteoreetik Georgi Potšepsov, kes rääkis virtuaalse ja reaalse loogika vahelistest suhetest ning esimese ärakasutamisest poliitilistes skeemides. Ettekanne oli huvitav aga tohutu aksent võttis poole kuulamiselamusest.

Arvid Singhal Indiast esines ettekandega edutainmentist. Ennelõunase ettekande vedas ta suurepäraselt läbi imelise esinemisoskuse ja värvikate näidetega Ladina-Ameerika seebiooperite varal (Simplemente Maria).

Ilmselt kõige akadeemilisem ettekanne pärines Marju Lauristinilt tema tuntud headuses. Ettekande ümberjutustamisest ma parema meelega hoiduks, kuna tegemist oli nii faktide- ja uuringutepõhise teemaga, et see ilma faktideta ei anna efekti. Vast vaid niipalju, et analüüs käsitles ühiskonna jätkusuutlikust ning meedia rolli selle kujundamises.

No ja Raul Rebane, keda päeva moderaator Ilmar Raag tutvustas kui parimat lugudejutustajat keda temal au tunda on. Ma küll ei tea päris täpselt kogu Ilmari tutvusringkonda aga kaldun sellegipoolest nõustuma. Publikut valdab Rebane igal juhul suurepäraselt. Ja kulinaariahõnguline ettekanne infotoidu kalorsusest tõestas üsna elavalt Big Maci võidukäiku eesti meedias.

Kõige suurema emotsionaalse laengu andis aga BBC korrespondent Allan Little. Rindemeedia. Bagdad, Kuveit, Lahesõda. Insights. Meedia sõjastrateegiana. Emotsioonid seal ümber. Objektiivsus ja hinnangud. Don't be first, be right. Imeilus.

Kahjuks jäi viimane ettekanne keelebarjääri taha. Prantslastega meil ikka ei vea. Tõlge oli pehmeltöeldes jube. Seega eelistasin poole esituse pealt välja hiilida.

Järeldusi ei tee. Mõtteid jätkub. Ning teen kõik endast sõltuva, et vähemalt paremate ettekannete audioriba ka netis kättesaadav oleks.

Oh seda kuulsust küll

Nonii. Ma olen Ekspressi seltskonnaküljele sattunud. Isegi nime on nad õigesti kirjutanud (jesversusver, kuidas see neil õnnestus). Kuulsust kuipalju. Hetkel võtaks muidugi meeleldi rahas välja. Nii 3.50 ehk ikka...

Pirita!

Eile sõlmisime broneerimislepingu. Nüüd hindamised, laenutaotlused, notarid.

Pirita?

Minu uus kemmikkinnisvara asub Pirital, on männimetsalõhnaga, avar ja valge. Tipptunnil 10 minuti kaugusel kesklinnast. Ja elektriküttega :( Aga kuna kõik maksta vajav on väga üheselt kulupõhine ning ei sisalda igaks-juhuks-ette-taha-fonde ja haldajale ilusa elu kindlustamist, siis ei ole see vist isegi väga palju kallim.

Mulle meeldivat ja sobivat korterit ei ole olemas. Siis out of the blue hüppab teele täpselt õige korter. Ühel või teisel põhjusel ei ole seda võimalik või mõistlik omastada. Ja jälle ei ole terves linnas midagi, mis minu soovide ja võimalustega haakuks. Ning siis tuleb järgmine... Aga selle õige jaoks peavad asjaolud kokku jooksma. Esimese korteri puhul ei jooksnud. Olid soovid, millest lähtuvalt tahtsin hakata muutma mittesobivat. Olid plaanid. Ja planeerimine hägustas pilti selles osas, mida muuta ei saa. Loobusin. Teine korter loobus minust. Omanik ei tahtnud müüa. Kas kolmandaga jooksevad niidid kokku ühte ja õigesse kohta või on tulemas veel ka neljas ja viies?

Kes on Oliüksi autor?

Miljonimäng tegi mulle reklaami. Tänase saate küsimus Oliüksi autori kohta (kes veel ei tea, siis Henno Käo) tõi siia väga lühikese aja jooksul 7 inimest google'i päringuga Oliüks. Üritagu keegi öelda, et telereklaam ei mõju :P

Lihtne nädalavahetus

Täna käisin keskturul. Mujalt ma tõesti ei saa liha osta. Poodides on valik lausa olematu- filee ja filee stroogonovitatuna. Nõmme turg, kui lähim lihamüügikoht, on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. No ja keskturul ma vähemasti saan millegi vahel valida.

Kahjuks ei olnud seekord kohal minu lemmik pannilabidamüüjat, kellest blogimiseks olen ma juba unustuseni hoogu võtnud. Istub ta tavaliselt turuhoone trepi juures ja müütab tavalisi pannilabidaid. Aga mitte täiesti tavalisi- bränditud pannilabidaid. Eristub suurepäraselt oma "pannirõõmudega". Kas ei aja muigama hõiked: "Noormehed, viige oma tüdrukutele pannirõõmu!" ja "Kes viis naisel pannirõõmu, see sai tasuks õllesõõmu." Väga vinge vana.

Lisaks lihale, mille ma kiirelt ja vaevatult turult leidsin, oli soov saada ka natuke veisesinki. Küsin 300 grammi. Müüjatädi Olga asetab üle poolekilose käntsu kaalule ja vaatab küsivalt otsa. Kinnitan oma soovi, et 300 grammi. Mille peale tuleb hala, kuidas ja millega ta seda küll lõikama peaks. Mees hakkas küll abivalmilt soovitama, et noaga aga mina suundusin juba järgmise leti juurde. Mind ei pea huvitama müüjatari oskamatus terariistadega ümber käimisel kui ma saan sama kauba ka mujalt.

Kogusin karmapunkte sellega, et korjasin üles ühe vene vanamammi rahakotist pudenenud kroonise mündi ja poetasin selle kaotajale pihku. Ostsin viiruste hooajaks valmistudes astelpajumarju. Ja imestasin suurepäraste siltide üle. "Leedu oma" oli üks popimaid ja levinuimaid. Kas need sildid peaksid ütlema tegelikult midagi sellist, et "ei, see ei olegi poolast"?

Ahjaa, kui rääkida siltidest, siis Koduextra (küll ma sattusin ikka nädalavahetusel kummalistesse kohtadesse) tragidel töötajatel on väga huvitav arusaam aiateede otstarbest.


















Ja laupäeval sai turbotibin ära kolitud. Karmapunkte tuli paar tükki juurde :)

Parkimisprobleemid

Eile päeval oli vaja viibida Nukuteatris plaati esitlemas. Ja kuna ma ei taha midagi kuulda vanalinnas parkimise hindadest, siis hiivasin parkimiskoha Gustav Adolfi kooli algklasside maja hoovis. Tean küll, ei ole ilus aga seal oli niii palju vabu parkimiskohti, et ma lihtsalt ei suutnud ennast juba hiljaksjäänuna Balti jaama parkima sundida. Tagasitulles oli mu esiklaasil pabeririba kenasti trükitud kirjaga:

T E A D E
Olete parkinud oma auto omavoliliselt kooli hoovi. Järgmisel korral pean teie auto laskma teisaldada tasulisse parklasse.

Ain Siimann
Direktor

Kenasti allkiri all ja puha. Ime, et veel kuupäeva kirjas ei ole. Igal juhul hakkas piinlik küll enda käitumise pärast ja vabandasin mõttes ette-taha.

Sõitsin telemajja tagasi. Ja, nagu oligi arvata, ei olnud hoovis enam ühtegi vaba parkimiskohta. Kõrvalkrunt, kus parklasse mittemahtujad alatasa parkisid, on ka sillutatud, aiastatud ja ilmselt sotsminni parklaks muutunud. Ja ei jäänudki mul muud üle, kui teha nii, nagu teised. Ehk siis parkida mitteparkimiskohta. Olgu öeldud, et ma kedagi kinni ei parkinud, parkisin lihtsalt väljaspool jooni.

Õhtul koju minema hakates vaatas vastu aga tuttav pilt. Valge paber kojamehe vahel. Olgu siis, vaatame, mis mulle seekord kirjutatakse. Oma suureks ahastuseks nägin ma käsitsi väga halva käekirjaga kritseldatud anonüümkirja:

Sellelt kohalt peab saama läbi sõita. Kui hoovis pole kohta, parkige tänaval. Saite kalli auto muretseda, saate ka parkimise eest maksta.

Võin ainult arvata, et autor on tele valvejuht. Ja küll see kadedus on ikka kole asi. Ma jõllitasin seda kirja ikka päris pikalt lootes, et ma lugesin käekirja valesti. Aga ei. Mis kirjas, see kirjas.

Miks ei kehtestata ometi telemaja parklas autode hinnapiirangut? Üle 100K maksva auto puhul on ju selge, et omanik jaksab ka tasulise parkimise alas seda parkida... Grrrrr. Eriti veel ETVs makstavaid hiigelpalkasid arvesse võttes...

Ühel päeval kaks parkimiskorra rikkumise kohta käivat teadet. Leia neis kirjades kolm erinevust.

Man at work

Paistab, et enesetapukatsed töö läbi on viimase aja nakkavaim taud. Ärge tulge mulle rääkima mingist linnugripist. Või bensiinihindadest. Või for that matter, ärge rääkige minuga üldse. Meelde ei jää ja aru ei saa.

Kas see oleks väga idiootlik, kui ma läheks silmaarstile sellepärast, et ma nägin poes mulle sobivaid prilliraame? Et äkki ikka läheb vaja...

Bingoloto

Neljapäev oli minu jaoks haruldaselt juhtmeidkokkujooksutav päev ja kõik halvad uudised paistsid kohale jõudvat just siis. Kooli jalutades möödusin R-putkast, kust ostsin bingoloto pileti. Ilmselt esimest korda elus. Lootuses, et kui kõik niivõrd halvasti läheb, peab vähemasti lotoõnne olema. Teooria pädes. Paraku mitte minu, vaid seltsimees Murphy oma. Mitte sentigi ei võitnud. Lohutan ennast sellega, et vähemasti sain ma anda enda panuse läbi hasartmängumaksu meditsiinisüsteemi toetamiseks. Kui asi nii edasi läheb, siis mul läheb seda süsteemi toimivana vaja.

Algused ja lõpud

See korter on päevakorrast maas. Ma ei viitsi seda kassat enam kauem otsida ja minu närvid maksavad rohkem kui mingi terrass. Isegi maakler jõudis järeldusele, et seltsimees kellaviietee ei tahagi tegelikult seda korterit müüa. With all due respect, go fuck yourself, Sir. Please. No ja nagu meeste ja trammidega- ootad, tuleb uus. Ootad kauem, tuleb vana kah uuesti. Amortiseerununa ja ammendununa. Ja üleüldsegi tahaks võibolla hoopis teisel marsruudil sõita selleks ajaks.

Eile astusin siis jälle tudengistaatusesse. Käisin aktusel ja puha. Sütitavate õppida-õppida-õppida-kõnede vahele mõjus üsna äratavalt juhtimis- ja kommunikatsiooniteaduskonna dekaani sõnum- õnn ei seisne rahas, vaid raha hulgas :) Vot ei tea, miks ta just selle oma aktusekõne juhtmõtteks valis.

Homme tuleb matustele minna. Ebameeldivad üritused aga miskit pole parata. Elu on selline. Lõplik.