Neljapäev, üks energilist tüüpi

Tänased õlletamisplaanid läksid (ei, mitte sinna) jahedasse ja otsese päikesevalguse eest varjatud kohta, et nad kenasti ka homseni säiliksid. Ehk on homme pidurdajaid vähem. Keegi maale sõitma igal juhul ei pidanud ja see vajab tähistamist. Midagi tuleb ju tähistada ometigi.

Tänane kõige aromaatsem kogemus tuli Statoilist, kus tankimise käigus miskipärast bensiin mu mantlile purskas. Ei oska kommenteerida, kas tuli see mu vähesest tankimiskogemusest või oli püstol lihtsalt ülierutunud. Nii ma siis haisesingi bensiini järgi nagu väike narkomaan. Pärast tankimisõnnetust pesupoest läbi hüpates tõmbasid kaks müüjat ninaga õhku ja arutasid, kas kuskil on mingi leke. Ma igaks juhuks jätsin teavitamata, et leke oli, aga sai operatiivselt likvideeritud.

Möödalasukolmik ja muusikud

Järgneb tasutud teadaanne. *

Juba teist õhtut vaatame lapsega veel ahjusooja DVD-d "Kreisiraadio sümfooniaorkester". Kes kontserti külastas, teab, millega tegu. Kes ei külastanud, peab ise välja mõtlema, mis juhtub siis, kui ühendada Kreisiraadio ja sümfooniaorkester. Loomulikult, ei midagi väga tervet. Kreisiorkester raadiosümfoonia.

Eriliselt hingekosutav on Barinkay kuplee Mustlasparunist Leedo Toosti ja Ain Zaki esituses. Või "Petja ja hunt" Alev Strömi tõlgenduses. Ma ei oleks arvanudki, et lisaks Petjale ja hundile võiks sinna mahtuda ka selliseid tegelasi, nagu täidetud pardiga täidetud part, hiirtega täidetud kass ja karlsson (ilma riieteta).

Varsti saadaval hästivarustatud kauplustes üle Eesti:P
No ja praegu juba siin.
_____________________________
*Ma saan selle eest palka, ausõna :)

Presidendivalimised?

Paar põhjust, miks T.H. Ilves peaks presidendiks saama:

- laul "Puu taga ilvest" saaks hoopis sügavama tähenduse Eesti kultuuriloos
- mu kass on seda väärt, et meil oleks temanimeline president.

Ääretult ebameeldiv

Lätis käies ostan alati kaasa ühte Ungarlaste valmistatud kirsivahuvein. Voila on nimeks. Siinses kaubandusvõrgus pole silma jäänud. Nii ka seekord sai üks pudel ära toodud.

Täna kavatsesin endale võtta klaasikese. Peal korralik puitkork ja puha. Ja tee või tina, lahti ei tule. Tõmban, surun pöialdega, teen sada imet aga kork istub ikka kangekaelselt pudelisuus. Kuni mingil hetkel lahkub pudelilt pool korgist. See korgi kübaramoodi osa, millest sikutada annab. Mõeldud-mõeldud, loomulikult korgitser sisse ja keerama. Jah, niimoodi sain ma esimese hooga kätte küll paar killukest pudelit aga mitte grammigi korki. Mnjah, teine katse. Siis sain kätte ka natuke korgipuru ja sõrme korgitseri vahele jäetud. Oli valus. Natuke veel mässamist ja alla ei andnud mitte kork vaid mina. Tunnistasin tema üleolekut ning asetasin pudeli kõrvale paremaid aegu ootama. Korgipuru kokku pühkides tõmbasin voila! klaasikilluga käe katki.

Nüüd ma saan aru küll, miks koduses majapidamises mõni meesterahvas peab olema. Ei, ma ei loo illusioone, et mõni tugevama sugupoole esindaja selle korgi kätte oleks saanud. Lihtsalt siis ei oleks valus minu sõrm, ei jookseks minu käest verd ning lisaks sellele saaks veel parastada kah, et suur mees ja ei saa ühest väiksest korgist jagu :P No ja siis saaks joosta plaastrit tooma lootuses end selle läbi rehabiliteerida.

Täna ära läks elekter

Täna ära läks elekter,
teatamata ette.
Ühel hetkel lihtsalt - plaksti!-
kadus kui vits vette.

Ju siis keegi tegi haiget,
halva sõna poetas.
Miks ta mõtte minna ära
muidu pähe soetas?

Lambist haihtus kuldne sära,
haihtus ei tea kuhu.
Nüüd on pime, nii et sõrme
ei näe pista suhu.

Telekas seal tukub tummalt,
raadio püsib vakka.
Arvuti on saanud rahu
mitme aasta takka.

Tule tagasi elekter!
Ükski pirn ei põle.
Kodu ilma sinuta on
tühi, külm ja kõle.

Tegelikult läks elekter ära eile. Terve maja oli pime, tänavavalgustus oli samuti pillid kotti pannud. Õnneks on mul elamises suur hulk küünlaid, mida sai siis kohe sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Aga... hakkasin seal pimedas mõtlema, et mis saab siis, kui nii jääbki. Kasvõi päevaks. Vähe sellest, et pime, telekat ei saa vaadata, internetti ei ole, läppari aku saab tühjaks. Ei saa ju teha süüa (elektipliit), hakkab külm (elektriküte), sooja vett ei ole (elektriboiler). Ehk siis kaovad kõik elamistingimused. Tuleb tunnistada, et olen elektrisõltlane.

Õnneks taastus normaalolukord 10 minutiga.

Eilne pahatuju

oliyks: täiesti utoopiline, ma ei tea, mis mul täna viga on
sisalik: hakkad suureks saama :)
oliyks: ma olen juba mitmel inimesel peaaegu pea otsast ära hammustanud
sisalik: ju siis midagi kusagil peidus mis on liiga saanud
oliyks: no krt, suureks siis suureks, aga see ei tähenda, et mul kuripaha tuju peab olema
oliyks: ma tahaks teada mis see on, siis saaks sellega tegeleda
sisalik: nojah, aga kuripahat on vaja et teaksidmis on paihea
sisalik: jah, vaata enda sisse ..

Nii kui Metallica pilet ostetud sai, ei olnud hammustamisest enam juttugi. Mõnikord on õiged vastused liiga lihtsad. Ja enda sisse vaatan ma teinekord :)

Õhtune trenn, megahästi õnnestunud kanasalat (ju ma pean siis ise kiitma) ja vara magamaminek mõjusid ka hästi. Kind of. Kui jätta vahele asjaolu, et ma öösel paanikas üles ärkasin. Juba ärkamise hetkel ei mäletanud ma unenäost ühtegi detaili aga miski oli nii segi raputanud, et nutma ajas. Ronisin kööki, tegin endale suure kruusitäie sidruniga teed, jõin selle ära ja läksin magama tagasi. Hommikul ärkasin päiksekiirtesse.

Kevad tuli. Sel puhul võtsin kokku ennast, painin kokku nädalavahetusel hangitud harja ja ammu omastatud varre ning pühkisin trepi suuremast lumest puhtaks. Parasjagu koju jõudnud naabrid lubasid, et järgmine kord teevad seda nemad. Nad ilmselt loodavad ilma kiirele soojenemisele, muuga seda seletada ei anna.

Kui otsustada tänase päeva järgi, siis ega see kevad mulle veel hästi mõjunud ei ole. Närvid vajaksid hädasti ravi, hakkavad teised juba ebameeldivaid trikke korraldama. Ja tuju on hammustav.

Tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Karja uus juht

Kui ma rikkaks saan, siis ma ostan endale auto. Aga seda teadsin ma juba ammu. Seni ei olnud ma veel teadlik sellest, millise auto ma endale ostan. Nüüd ma tean, mu väljavalitu on Kyron. (iroonia, hint-hint)

Pirita teel suurel välireklaamil on kujutatud maastur tekstiga "Karja uus juht- Kyron". Neid reklaame on ka mujal tänevapildis näha. Agiteeritakse tasuta proovima ning selleks on antud aadress www.kyron.lt. Esiteks, miks kuradi pärast lt? Ma ei taha proovida autot ei Leedus ega leedu keeles. Palun personaalsemat lähenemist.

Aga see on alles hädade algus. Nimetet' lehekülg annab mulle infot tööst sektsioonides. Või sektsioonidega. "We are still working on the sections, we apologize for any inconvenience." Palju õnne!
Kui ma külastan AS Pleione kui Eesti edasimüüja veebilehte, siis esimesel korral pean ma leidma sealt nimetatud sõiduki kohta täpselt null infot. Praeguseks on see inff sinna tekkinud. Plusspunktid.

Tänase ekspressi esikaas (nagu ka EPLis ja Postimehes paar päeva tagasi ilmunud leheküljesuurused reklaamid) kuulutab masina keskmiseks kütusekuluks 77l /100km. Ökonoomsuse tipp, kas pole :P Pleione kodulehelt saame aga teada, et tegemist ei ole mitte ainult komaveaga. Jah, MAANTEEL võtab too imesõiduk tõesti 7,7l/100km kütust. Kuid keskmine, millest räägitakse reklaamides, on tegelikkuses 9,2l/100km. Mina nimetaksin seda valetamiseks, aga sina?

Ühesõnaga. Tullakse turule uue autoga. Tehakse märkimisväärseid kulutusi kaasa toov kampaania. Aga mõne detailiga (mittetöötav kodulehekülg, edasimüüja kodukalt puuduv info kampaania alguses, vale bensukulu) keeratakse see rahakulutus ühte väga musta ja pimedasse kohta. Korstnasse siis.

Ja miks mina sellist autot endale tahan? Sest reklaam ütleb, et selles maastikuautos on ühendatud kõik omadused, mida vajab sõjaväeüksuse juht.

And the painting you stole from Picasso

Mõnikord meeldivad mulle inimesed, kes ei taju sõnade raskust. Ei mõtle sellele, mis ühe või teise sõna taga on, või millise tähenduse see või teine vestluskaaslase peas võib tekitada. Kalkuleerimata, arvestamata, vabalt.

On ka hetki, kus ma vajan väga läbimõeldud lähenemist ning iga väiksemgi fopaa ajab mind turtsuma. Mis sa sellega öelda tahtsid, ah?

Raske minuga, ma tean :) Ja vahepeal suutsin ma ära unustada, kuhu ma selle jutuga välja tahtsin jõuda. Keset päeva ei tasu liiga palju sünnipäevadele panustada. Veel vähem siis sellele veinile... Ja huvi tekitanud Fizzi mustikasiider polnud ka üldse mitte halb. Aga see oli eile.

Your name is heard in high places
You know the Aga Khan
He sent you a racehorse for chistmas
And you keep it just for fun, for a laugh haha

I know where you go to my lovely
When you're alone in your bed
I know the thoughts that surround you
'Cause I can look inside your head

Kas siis selle maa keel...

Täna toimus Estonia talveaias juba kolmandat aastat koolieelikute luulekonkurss "Emakeele kaunis kõla". Või, kui aus olla, siis toimus konkursi finaal, kus astusid üles 165-st osalenust 25 parimat. Mu mudilane nende seas. Ja, oh sa pagan, kuidas see emakeel küll kõlas! Esiteks tuli tunnistada, et uuema aja lasteluulega ma küll kursis ei ole. 25-st erinevast luuletusest oli minu jaoks tuntud heal juhul 3 tükki. Miks küll minu ajal (khm.. need paar aastat tagasi siis :P) ei olnud nii vahvaid luuletusi nagu "Minu sõber kotlet" või lugulaulukesi lambast, kes ringi kalpsates villast viskas ning lõpuks oli sunnitud tõdema, et ta on üks lambapää küll.

Lapsed, kes neid lullasid esitasid, olid muidugi teema omaette. Näiteks esitas üks 6aastane luuletuse jääpurikatest räppides. Paja ja katla vastastikune sõimlemine käis ikka rusikat näidates ja "Lapse mure" sai ette kantud nii, et enda täiskasvanutemaailma probleemid paistsid päris tühised ja mõttetud. Enda kutsikas kuue parima hulka küll ei pääsenud, kuid esines sellegipoolest päris kenasti ja julgelt.

Head homset emakeelepäeva!

Kohati häirib mind see, et inimesed ei suuda mind üllatada. Kõik on nii etteaimatav ja ka provokatsioonidele vastatakse täpselt nii, nagu ma arvan. See on masendav.

Päeva rahategemisidee tekkis kolleegi sünnipäevakingi teemal mõtisklemisest. Nimelt hakkan ma kohe varsti turustama Puhta Mehe Stardipakette. Puhtad sokid, seep ja kamm kinkekarbis. Lõhnast on tunda, et turgu sellisele tootele on.

Ja igakevadine teema. Trennis tuleb käima hakata.

Päike paistab mõnusalt kuklasse. Ma olen nüüd peast soe.

Kuna eelnevad aastad on näidanud, et ses osas pole mõtet meestele lootma jääda, siis HEAD NAISTEPÄEVA! Lilled ostsin endale juba eile ära, ärge nähke vaeva. Ja muuta saab ka ainult seda, millest enda jõud üle käib. Seega läks vähemasti üks meesterahvas täna lasteaeda lillekimbuga. Et ei saaks ükski naine mulle ette heita, et ma oma pojast mühaka kasvatanud oleks, kes naistest lugu ei oska pidada.

Ah et nõukaaegne jäänuk? Sel juhul olen mina sedasama.

Mulle tasub täna muuseas ka soovida head lapse sünnipäeva. Juba 6. Oh, kus need aastad lendavad... [nuuskab härdalt nina]

Teeme nüüd nii, et see talv saab kohevarsti otsa. Minu kannatus on igal juhul katkemas. Mul on siiber lumesaju tõttu tervet Pirita teed täitvatest ummikutest. Ma ei taha näha oma saabastel enam ühtegi soolaranti. Talvemantel tahab hirmsasti minna keemilisse puhastusse ning pärast seda väljateenitud puhkusele garderoobi kõige kaugemas sopis.

Eelmisel aastal oli veel 29. märtsil 9 kraadi külma. See ei anna kuigi palju lootust. 2004. aastal oli samuti siis veel lumi maas.

Ja siis helistab ema Pärnust, kus paari nädala jooksul pole tibagi lund juurde tulnud. Räästad tilguvad, päike paistab, teed on puhtad ja kuivad...

Kaubandusjumala kummalised teed

Kaubandusjumal on kummaline tüüp. Lood talle suurepärased tingimused ilmumiseks, lähed tibidega tibipoodi. Tuulad seal ringi, isegi soovid on olemas ja täiesti realistlikud. Aga kaubandusjumalal ei paista olevat parasjagu õiget tuju ning niimoodi sa sealt poest käed kinnastes välja jalutadki.

Teine päev lähed poodi kindla eesmärgiga osta lapsele sünnipäevakingitus. Paar mänguasjapoodi ja see peaks tehtud olema. Poolel teel jääb aga ette mööblipood, kust jalutad välja täpselt sellise diivanilauaga, mida juba kolm kuud otsinud oled, ning lisaks veel juhtub kätte ka väga armas vaip. Mina olen rahul.

Mis puutub mänguasjapoodidesse, siis sinna kaubandusjumal ei julgenud tulla ning pärast tunnikest riiulite vahel jalutamist andsin alla, astusin sisse kodutehnika poodi ning ostsin lapsele maki. Asjalikum ikka kui mõni ämblikmees, ninja kilpkonn või muu värdjalik tegelane, kellest kuueaastaseks saavad poisslapsed sillas on... kaks järgnevat päeva. Jääb lootus, et järeltulija on nõus seda aegajalt ka mulle laenama, kui mul tuleb tuju vannis olles muusikat kuulata.

Mis hingeelu see siis nüüd olgu? Kõtt! Kassasaad!

Mul on tööl laual kaks arvutit. Minu läppar, mida ma kohusetundlikult mööda ilma ringi vean, ning tööandja lauaarvuti. Suur kast leiab kasutust siis, kui miskipärast väiksem koju või kuhugi mujale jäänud. Ja sellisetes olukordades käitub mu lauaarvuti täiesti ideaalselt. Kõik töötab, on mugav ja puha. Neil puhkudel on mul küsimus, et mis ma sest läpparist ikka vean.

Täna otsustasin oma mittetöötava antiviiruse läpparist välja rookida ja asendada mõne variandiga, millest ka mingisugust tolku oleks. Nagu ikka, suutis selle tegevuse ajal nagu kiuste pugeda arvutisse keegi pahalane, kes edasise töötamise väga vaevarikkaks tegi. Polnudki muud varianti, kui mõningad ussi- ja püssirohud läpparisse siniseid triipe vedama ja lauaraal sisse. Aga võta näpust või kusttahes. Viimane agregaat töötas suurepäraselt mõned hetked ja siis hakkas mind üllatama bluescreenidega. Ja niipalju siis tööst. Ja kus häda kõige suurem, seal häda kõige suurem. Kaks arvutit, mis lähevad lolliks üheaegselt... ei sobi.

Ma saaks aru, kui tegemist oleks kahe inimesega. Ühte vean pidevalt endaga igale poole kaasa. Teist kasutan siis, kui esimene kuhugi maha ununeb. Ja sel ajal on too teine suurepärane kaaslane. Aga tekitame olukorra, kus korraga on kohal mõlemad. Selge see, et streigivad mõlemad. Ja süüdistada saaks ainult iseennast. Vaikselt ja omaette küll.

Aga arvutid ei ole inimesed. Ei ole. On selge? Et oleks armukadetsemine homseks lõpetatud!

Ma ei ole ammu midagi lugenud. See viga nõuaks parandamist. Aga selleks, et rahumeeli lugeda, peaks tekitama mingisuguse positiivse rutiini. Antud ajahetkel on rutiinist asi väga kaugel. See kõik võib küll huvitav olla, aga samas tekitab ka palju ebamäärast loksumist. Ja mõnikord ma tahaks, et mu intuitsioon hoiaks asju rohkem enda teada, mitte ei pilluks detailidesse ulatuvaid pilte siia-sinna.

No mis neist linadest ikka niiväga...

Linadega on mul vist sel aastal lood nagu nad on, aga vähemasti ei tule näruseid lambaid. Mis ma nende lammastega ikka pihta hakkaks? Hoiaks rõdul, niidaks, kraasiks villa, ketraks ja kooks? Mingil kummalisel kombel ei tundu just minu cup of tea olevat.

Haigus laiutab ikka veel üsna võimukalt tiibu. Kõik tuntud ja senitundmatud vahendid paistavad proovitud olevat aga tõbi itsitab ikka veel võidurõõmsalt.

Tänane huvitav võimalus andis jälle kord teada, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja asjad lähevad alati täpselt nii nagu peab. Või natuke teistmoodi. See akende ja uste teema. Ja uksed, teatavasti, ei tohiks olla suuremad, kui avaused, mida nad peavad täitma.