Kui 5 minutit enne äratust elekter ära läheb, päästab vaid laps, kes mõned minutid pärast õiget äratuseaega kurtma tuleb, et wc-s ei lähe tuli põlema. Muidu oleks sujuvalt sisse ja välja maganud. Mu bioloogiline kell* on tõhusalt taha jäänud.

Bussis oleks õigest peatusest mööda sõitnud. Päästis jälle järglane, kes hämminguga küsis, kas me ei lähegi maha. Viimasel hetkel loomulikult.

Tööl üritasin kalkulaatori asemel arvutada augurauaga. Missesiisolgu! Kas ületöötamine? Kaks töökohta on ikka kaks töökohta. Või dopamiini üledoos? :) Samas.. dopamiin peaks mu organismile üsna hästi mõjuma, aktiviseerib vereringet ju. Ja ainevahetust.
_______________
* Mitte vanusega, vaid kellaajaga seotud variant.

Eesti-Makedoonia 0:1

Kasvatavadki niimoodi jalgpallifänni minust. Või siis... noh, see mäng on mulle alati meeldinud. Ja see on nii päris kui väljaku ääres 0:1 kaotust tähistav lõpuvile pisara silma toob. Läbi paduvihma läbimärgade jalgadega mööda lompe staadioni poole jalutamine oli korralik lapsepõlveelamus. Teate ju küll, ilma kummikuteta soojas veelombis solistada hoolimata sellest, et püksisääred põlvini märjad... Siiras lapselik rõõm märjakssaamisest. Ja jalgpallist :)

xxx says:
Z on ka hea mees .... kuidas siis pruut elab? ... järgmine kysimus ... aga autojuhiload?
oliyks says:
sa siis ei tea, et kui ebameeldivatest asjadest rääkima tahetakse hakata, siis alustatakse meeldivatega?
xxx says:
ma siis vastasin et pruut on lapsega kodus ja mina lähen jalgpalli vaatama ... Y teatas et perekondlik idyll

Just-just, nagu päris :) Picket fences on ainult puudu. Ja nende lubade osas oodatakse mult ilmselt sõbralikke taganttõukavaid jalahoope.

Selge: olen haigeks jäänud. Varem pole ma kunagi unenägusid näinud. Räägitakse, et muistsetel olnud see kõige tavalisem ja normaalsem nähtus - see unenägude nägemine. Nojah, eks olnud nende elu üks kohutav karussell: roheline - oranž - Buddha - mahl. Kuid meie ometi teame, et unenäod on tõsine psüühiline haigus. Ja ma tean: seniajani oli mu aju kronomeetriliselt täpne, kiiskav, ühegi tolmukübemeta mehhanism, kuid nüüd... Jah, nüüd on nimelt nii: ma tajun seal, ajus - mingit võõrkeha - see on nagu imepeen ripsmekarv silmas: iseennast tajud tervenisti, aga see ripsmekarvaga silm - see ei lase ennast unustada silmapilgukski...

Jevgeni Zamjatin "Meie"

Täna on kummaline päev olnud. Kaks tassi kohvi. "Cute" ütles ta selle kohta. Teine tassitäis kraanikausist alla. "Cute" ütlesin mina selle kohta, et ta teadis - teadis, et ma teen kaks tassi kohvi. Pesemata tasse on üks.

Tööle jõudes ütles kolleeg: "Sa ei saa usaldada teisi rohkem kui sa ennast usaldad". Tervituse asemel. Hea. Järelikult mingis osas ennast usaldan.

Koju jõudes oli kogu ümbruskond mattunud halli. Jah, halli. Nagu suits, nagu udu. Hall. Lõhnas kahtlaselt aga mitte suitsu moodi. Pigem süütevedelik. Ei tea, mis see on aga seda on kõikjal. Üleval õhus, all maapinnal, minu juustel... hall.

Kämpingu ees peatus just 18 saksa autosuvilat. Kust neid nüüd niipalju tuli?