Ei taha kommi, vot!

Kalevi bussimäng on ilmselgelt mõeldud minust osavamatele inimestele. Loosimises osalemiseks vajaoleva 100 punkti asemel (mis kogu teksti järg peaks peanuts olema), olen ma suutnud saavutada lihtsamas tasemes 19 punkti. Hea seegi, et minu jaoks poole kommi ärasöömine juba päevase magusavajaduse igati rahuldab ja mul 8 kilo kommidega kohe mitte midagi peale hakata ei oleks. Selle asemel, et ennast kommimänguga vihastada, mängin hoopis närvide rahustamise mõttes sudokut.

Millest soovite vabaneda teie?

Kunagi komistasin ühe meerikamaa tibina blogi otsa, kes pani muude päevasündmuste juurde kirja ka oma kogu päevase toidukoguse. Ilmselt mingi distsiplineerimisvärk. Et kui ikka kõigile lugemiseks välja riputada söödud toidunimekiri, siis ehk ei ahmi kolme BigMaci ühe lõuna jooksul. Sama süsteemi võiksid kasutada siis ka näiteks alkohoolikud. Joogikogused kenasti kirja ja kõik teised alla kommentaaridesse näppu vibutama. Ja kroonilised šoppajad avaldavad oma ostudenimekirjad koos hindade ja pangakontole allesjäänud rahaga. Ja mida siis mina peaks kirja panema enda distsiplineerimiseks? Liigsöömise ja -joomisega enamasti probleeme ei ole, šoppamine käib ka ainult hooti. Mis osas ma siis ennast parandada tahaksin ometigi? Einoloomulikult, täiuslikkust on raske parandada :P

Sisalikutibile komplimendid loo eest (kui ma seda päeval lõunal käies piisavalt selgesõnaliselt ei öelnud). Ja tundmatuks jääda sooviv meesterahvas teadis rääkida, et epli suitsunurgas olevat arutatud toda lugu ning leitud, et ilus tibin. Too meesterahvas ei saanud aga päris täpselt aru, kas jutt käis sisalikutibist või padaritibist :P

Parkimisautomaatide vandenõu

Eile sai hommikul isegi veidi tööd tehtud. Lõuna möödus jahedapoolset ilma trotsides Seiklusjuttude hoovis, kus sai suur hunnik porrulauku spagettide vahelt välja õngitsetud. Ning siis juuksurisse (punane poisipea, as usual :P). Ja ega pärast seda ometigi tööle tagasi ei minda. Tuli sõita hoopis kristiinesse jäätist ostma. See jääb mullegi selgusetuks, miks just kristiine ja miks just jäätis. Tee viis lihtsalt sinna ja jäätiselett jäi ette. Kui ma olen juba mingi professionaalsuse saavutanud autoroolis suitsetamisel, siis samas kohas jäätisesöömine osutus tunduvalt keerulisemaks. Liiklusohtlikuks ehk lausa. Hea, et ma üldiselt jäätist ei söö :)

Autoga liiklemise üks suurimaid puudusi on vajadus liiklusvahendit aegajalt ka kuhugi parkida. Kui praeguseks olen ma tehniliste oskuste poolest selle probleemi enda jaoks likvideerinud ja kunstparkimine pole enam mingi kunst, siis nüüd on mu teele ennast veeretanud kurjad parkimispiletiaparaadid.

Paar päeva tagasi keeldus Norde Centrumi parkla aparaat mulle kaardikest andmast. Kui ma lähedalasuvalt turvamehelt selle kohta seletust küsisin, siis suunati mind parkimiskaarti hankima infoletti. Sealt ma selle ka sain. Aga järgmine aparaat, mis peaks selle kaardi kenasti ära sööma ja mulle tõkkepuu avama, sülitas kaarti idioodi järjekindlusega välja ning vilgutas tulukest, mille kohaselt mu pilet kehtetu olevat. Veel üks tiir infoletti ja pärast seda aparaat leebus ning lasi mu välja.

No ja eile juuksurisse minnes paistis asi toimuvat sama stsenaariumi järgi. Vabaduse väljaku parkla. Liginen tõkkepuule, vajutan suurt rohelist nuppu. Ei kaarti ega midagi. Vajutan veelkord. Ja veelkord. Ja veelkord. Ei miskit. Proovin siis jõudu pisikese punase nupuga, mis peaks mind ühendama parklatöötajatega. Jälle ei miskit. Aparaat pilgutab mulle kelmikalt oma ainsat rohelist silma ja ei paista sugugi koostööaldis. Nii umbes kahekümnenda nupuvajutuse peale hakkab masin sisisema ja urisema ning sülitab mulle soovitud kaardikese. Igaks juhuks sõitsin tagasivaatamata parklasse kartuses, et varsti tulevad avast ka kõigi ülejäänud nupuvajutuste tulemused ning mu auto mattub paberilipikute kuhja alla.

Ja nüüd tuleb ülevalt lehed ära tuua. Näis, mis sisalikutibi siis Padariplaadist kirjutas.

Mida me siis täpsemalt määrame?

Sisalikuga kahepeale üllitatud mõte kirjutada suurteos "Eesti meeste välimääraja" on ideena ju hea. Miskipärast silmajäänud "Kodu keset linna" kordus on juba pool sellest tööst ära teinud. Aga, mu jumal ja muud loomad, mis tüüpi mees küll kasutab lauseid "peksame selle teemaga lihtsalt canceli majja"? Võeh x2.

Ja kui ma suureks saan, siis ma hakkan tööle Pampersi instituudis. Oeh, telekavaatamine ei mõju ilmselgelt hästi.

Ägä

Ei ole just palju häirivamaid asjaolusid, kui ilmaennustusest paistvad vihmapilved. Eelneva seelikute-kleitidega ringilehvimise taustal on teksad ikka väegade ebamugav ja ahistav riietusese. Kohvimasina juures tekkinud paanikahoos ei ole küll midagi üllatavat, aga nagu jänes (hmm.. üks teine) ütleks: "Vastik, vastik, vastik". Hakkavad vaikselt meenuma asjaolud, miks ma kohvijoomise maha jätsin. Tuleb vist korrata. Teed paistab sahtlis veel olevat...

Eneseimetlemine on ka miskipärast otsa saanud. Imelik. Mu naba ei paistagi enam Kõige mõttelise keskpunktina. Missesiisolgu.

Mu laps on ilmselt koertega (või nende omanikega) tülis. Ühe tuttava taks ristiti hoobilt "koeramoodiloomaks". Nüüd sai naabrite koera silmitsev jõnglane hakkama mõtteteraga "njaa, inimese parim sõber - kass". (Jumal tänatud, et mitte naine.) Imelik, et meie uute naabrite prantsuse buldog on ilma igasuguste solvanguteta pääsenud...

No ja nüüd anname sõna ühele mu lemmikmeestest (John Smith, teadagi) :).

Väsitavad pühad

Kui ma veidi allpool kirjutasin, et igasugusest grillimisest on sügavalt siiber, siis olgu ka ära märgitud, et nimetet' tegevusest ei saanud jaanipäevakanti ei üle ega alt.

Jaanik algas jaanilauba hommikupoolikul suure koristamisega. (Mhmh, praegu võib mulle veel külla tulla.) Õhtupoolik algas Vääna-Jõesuus tuttavate uue elamise ülevaatamisega. Kes meist ei tahakski elada Masinaehitaja tänaval :P Seltskond koosnes kahest rasedast, ühest pooleteiseaastasest ja ühest kuuepäevasest põnnist, kahest koerast ja hunnikust tavatäiskasvanutest. No ja siis me grillisime. Õhtu edenedes autosse ja Pärnu poole. Poolel teel helistas pärnusõbrants ja kurtis oma rasket elu, mida saaks lahendada vaid see, kui me tema ja ta teisepoolega koos jaaniõhtut veedaksime.

Pärnusse jõudes grillisime natuke vanematega, harjusime ümbrusega ja kolisime siis kuskile keskuse poole, kus sõbrants meid ootas. Kui keegi peaks kunagi tahtma külastada Pärnus sellist kohta nagu Nikolai lehtla, siis soovitan kiiresti ja kindlalt ümber mõelda. Teenindav personal on päris jube. Kõigepealt ei uskunud nad, et numbrisildikesel (noh, see silt, mille järgi sööke lauda tuuakse) võiks olla nuber 55 ja väitsid, et me kleepisime selle kahest viiest kokku (mida me ka tegelikult tegime, aga see ei loe). Järgmisena kuulsime, kuidas järgmised kliendid väga konkreetselt ühte v-tähega kohta saadeti (ei, see ei olnud veneetsia) ja jõudsime järeldusele, et meiega suheldi ju tegelikult ulmeviisakalt. No ja sealt me ka ära läksime. Koju. Grillima. Appiappi.

Järgmised päevad läksid väga kiiresti. Päike. Grillimine. Kana-pastasalat. Grillimine. Pohlad. Päike. Ma pidavat olema nii pruun, et mind ei ole pimedas enam näha. Samas, päris pimedas pole mind kunagi näha olnud...

Na-na-na-na-na-na-na-na bätmäään!

Minu ainukesed mugavad suvekingad otsustasid üles öelda. Ja sahtlis selleks puhuks olnud liim oli küll kenasti kinni kuivanud aga see ei takistanud tal mu sõrmi kokku liimimast. Ääretult ebameeldiv.

Eile käisin linnas "hängimas ja tsillimas" ning pärast seda kinos Batmani vaatamas. Not my cup of tea... aga vahelduse mõttes käis kah. Christian Bale on muidugi ilus mees. Liiga ilus ehk? Seega külmaksjätvalt ilus. Ja suurepärane Batman. Aga üsna kehv Bruce Wayne. Inimemotsioone ei mänginud välja. Ma näen, et stsenaarium ütleb, et ta vihastas. Ta käitub nagu ta oleks vihane. Aga ta ei tunne viha. Ehk siis inimene ilma tunneteta. Liiga Equilibrium.

Minu kõrvale sattus istuma üks noormees, kellel ilmselt oli naljasoon välja opereeritud. Iga naljaka koha peal kiikas ta kõigepealt minu poole, et näha, kas ma naeran ning alles siis julges vastavalt reageerida. Või oli ta ameeriklane... :P

Elu läheb mööda

Esmaspäeva hommik. Tööle laekudes ja meilikasti avades tuleb nutt peale. Sõna kõige otsesemas mõttes. Akna avamine toob kaasa teise laine kurblikke nuuksatusi. 14 tööpäeva puhkuseni. Talumatult suur number.

Nädalavahetus tõi endaga totaalsed lahkarvamused minu ja ilmataadi vahel. Päike säras nagu mölakas, taevas oli taevasinine ja need paar pisikest pilvetupsu hulpisid kuskil kaugelkaugel. Niipea, kui ma särgi seljast sain, tekkis päikese ette meeletu pilvemürakas. Särk uuesti selga - päike paistab. Seda mängu mängisin kohe mitmeid-setmeid kordi järjest, töötas iga kord. Eriliseks mõnitamiseks pidas ilmataat asjaolu, et ma mingil hetkel ennast päevitusõliga kokku mökerdasin. Selle peale hakkas sini-sinisest pilvitust taevast väga konkreetset vihma sadama. Kui see ei ole mõnitamine, siis mis on?

Seoses Pärnu vannitoa boileri streigiaktsiooniga, mille tõttu oli meil piisavas koguses väga külma vett, sai avastatud kolikambrina kasutatav saun. Igal aastal paar korda on mõni ikka üritanud seda tühjaks vedada ja ära koristada, et siis sihtotstarbeliselt kasutada, kuid tavaliselt on nii umbes poolel teel entusiasm raugenud. Seekord tuli idee paaril tibinal. Mõeldud-mõeldud. Ja pärast paaritunnist koristamisaktsiooni ka lausa tehtud. Saunaahju polnud küll keegi kena aastakümnendi kütnud, kuid tuletõrje teenuseid vaja ei läinud ning varsti oli saun soe. Kohalikult lennuväljalt sai sneikide ja spuukide kiuste ka mõned vihad puu otsast alla võetud ning saunas käidud.

Nagu ikka kombeks, saab igal aastal vahetult enne jaanipäeva kopp ette igasugustest grilltoodetest. ("Ah, mis me ikka siin õues niisama, grillime parem.") Äärmisel juhul olen ma veel grillbanaani võimeline sööma aga kõik need, kes enne jooksid-hüppasid-ujusid-lendasid-ruigasid ei lähe enam kohe mitte.

Ahjaa, kui ma kedagi mingil põhjusel millalgi külla peaks kutsuma, siis tuletatagu mulle meelde, et ma kana-pastasalatit teeks. Kaua ma ikka seda ise kiidan, mul on kulinaarset tähelepanu vaja :) Šampanjaäädika-parmesanijuustukaste tuli ka seekord maailma parim.

Puhkavad kolleegid on tüütud

Kui inimene ei taipa puhkuse ajal puhata, vaid tuleb kontorisse teemal ah-ma-tulin-vaatama-mis-te-siin-teete, siis tuleks talt puhkus ära võtta ja võrdselt teiste vahel ära jagada. Võib ka ebavõrdselt, kui mina seetõttu suurema tüki saan :)

Sama kehtib ka msni-hüüatuste kohta kuidas-teil-ka-ilm-on-ma-lähen-päevitama.

Mölakad, ma ütlen.

Keerutage seda ratast ka

Nagu sisalik juba kirjutas, käisid tibid šoppamas. Kõigepealt pakkus üks tibi (minu isikus) kolleegile transporti bussijaama. Ja kohale jõudis. Siis sõitis see tibi teise tibi tööjuurde ja jõudis ka sinna ummikutest hoolimata kohale. No ja sealt poodi jõudmine oli juba peanuts. Aga kust kõik need autod välja tulid, mis Tartu ja Pärnu maanteed ja Liivalaiat ummistasid... Inimesed, minge linnast välja puhkuse ajaks, onju.

Ja kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, ostsin ma endale vesihalli, ülikonservatiivse lõikega maani kleidi. Või noh, kui natuke ausam olla, siis õlapaeltega, kitsalõikelise, lühikese ja lahtise seljaosaga kleidi. Halli. Ehk siis, nagu sisalik ütles:

sisalik says: väga seksika kleidi said

No ja siis veel juurdesobiva salli. Või rätiku. Või liniku. Või piknikuteki. Kõigeks kõlbab :)

No ja kui arvestada sellega, et ma nende asjade eest tänu osavale rattapööritamisele mitte sentigi raha ei maksnud, siis tuleb saavutusega väga rahul olla. Nagu kolleeg märkis, olevat minuga poodides alati kaubandusjumal kaasas. Mercurius siis ilmselt. Või Hermes.

Oli ju ilus ilm?

Täpselt siis, kui terve päeva on olnud ilus ja soe ilm ning tuleb idee kuskile looduse poole kiigata pärast tööd, siis loomulikult langeb temperatuur vaid ainuüksi selle mõtte peale. Tegutsemisplaanide peale läks ka päike pilve taha ja tõusis tuul.

- Kas teil suve üldse ei ole?
- On küll aga ma olin sel päeval tööl.

Vaikselt hakkab saabuma see staadium, et suunaks lauatelefoni mobiilile ja koliks tööpäeva pidama kuskile päikese kätte wifi levialasse. Kui läppari aku ka veel üle khmm... poole tunni (?) vastu peaks. Ehk siis elektrit oleks ka vaja. Ilus mõte läheb edasi mõeldes aina keerulisemaks... No ja edaspidi ju sajab nagunii :)

Murphy seadused kehtivad igas olukorras

Nagu tänasest SLOL-st näha (või õigemini ei ole näha), on mul see miski vist ikka olemas, mis aitab maruvihaseid staaritsejaid maha rahustada nii, et nad pooletunnise telefonikõne lõpuks vabandavad ja leiavad, et tegelikult sujub koostöö suurepäraselt. Mõjuks see ka sisalikutibile, siis saaks jälle rahulikult magada. Miu.

Eile kehtis mul miskipärast printsiip, et ükskõik mis suunas ma sõitsin, ikka oli see ülesmäge ja vastutuult. No ei taipa... Alles üleeile oli sama ring nii kergelt läbitav, et koju tagasi jõudes tekkis kiusatus veel korra ümber kvartali uisutada.

Hommikul tööle sõites (sedakorda autoga ikka) tegin Endla tänaval väikese slaalomi püstipandud punasetriibuliste plastpostide ümber (ohukoonused vist moodsas keeles). Neid parasjagu pPaigaldanud töömehed tegid väga ühemõttelisi liigutusi, mis hõlmasid sõrmi ja oimukohta, viidates puudujääkidele minu vaimses tervises. Pangu siis mõni korralik suunav märk püsti, mitte ärgu toppigu keset minu sõidurada suvalises asetuses poste.

All the world's a stage...

Lõpuks ometi sai ka uiskudega hoolduses ära käidud. Räägiti küll sellest, kuidas uisud saab tagasi järgmisel päeval, aga kuna ma tegin väga õnnetut nägu selle peale, et veel samal õhtul uisutama ei saa, siis helistati mulle mõne aja pärast ja teatati, et mu uisud on valmis. Esimest korda sel hooajal sai ka täispikk uisuring tehtud. Ja kui mõni eriti vingelt pinnatud koht välja arvata, olid teed isegi suht-koht sõidetavad.

Nüüd üks kõne tulivihasele kohalikule standup comedianile. Kui homsest slolehest minu kohta midagi lugeda on, siis ilmselt jäi mul veenvusest, meeldivusest ja veel millestki puudu.

Tervitused kõigile näitlejatele :P

Keegi Ei Viitsi tuli külla

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega ma ennast veel tänagi liiga hästi ei tunne. Maijooenamkunagi, nagu ikka. Ilmselt tuleb õhtul paar ringikest uiskudel teha, see peaks tervise paika loksutama. Peaasi, et nüüd sadama ei hakkaks.

Palun mulle üks töötahe või mõni, kes mu töö ära teeks. Kohutavad paberihunnikud istuvad laual ja teist samapalju meilboksis.

Liiga palju ühe nädalavahetuse kohta

Tuleb tunnistada, et hoolimata tohutust vanuritehulgast ja peo algustundidel kaotatud närvirakkudest, oli kokkuvõttes tegemist väga laheda üritusega. Ametlik kultuuriprogramm koos auhindade jagamise, juhatuse esimehe kõne ja muu taolisega jäi mul küll tabamata. Aga mitteametlik on alati parem :) Hoolimata väsinud jalgadest suutis Karin mind isegi korra tantsima tirida. Ja alternatiivpeo padjasõda sai ka ära nähtud. Kuuldatavasti lõppes padjasõda millalgi sellega, et mingi seltskond leidis, et oleks lahe kõik padjad ühe pikutava tütarlapse otsa ja ümber kuhjata. Mille peale tütarlaps arvas heaks pea patjade alt välja pista ja näidata oma suhtumist sellesse üritusse padjahunnikusse oksendamisega. Njah, õnneks selliste situatsioonide ajaks olin ma juba läinud.

Kui ma laupäeva hommikul kell 9 üles ärkasin, ei olnud kohe mitte mingit sellist tunnet, mis oleks sundinud horisontaalist vertikaali ümber paigutuma. Eelmise õhtu telepidu oli ikka päris korralikult mõjunud hommikust enesetunnet. Aga suvepäevad tahtsid pidamist ning pool tundi pärast dušiall ligunemist tuli nentida, et viie minuti kaupa annab isegi elada. Päikseprillid ette ja autosse.

Kohale jõudes avastasin, et tegemist igati armsa mereäärse kohaga. Veidi inimlikuma enesetunde korral oleksin ma ka siiralt rõõmustanud lagipähe paistvast päikesest. Alkoholivabade jookide valik koosnes limonaadist, mis nägi välja nagu uriinianalüüs ning ei maitsenud sugugi paremini, ja morsist, mis erines esimesest vaid värvi poolest. Seega olin ma sunnitud tegema valikuid siidri ja õlle vahel. Ärge tulge mulle rääkima sellest, et pohmaka vastu üks õlu või siider kuratlikult hästi mõjub. Ei mõjunud, enesetunne rääkis mulle ikka veel sellest, kuidas tuleks üks rahulik koht leida ja natuke magada. Vot täpselt selline enesetunne oli.



Aga paistab, et aeg mõjub suht tervendavalt kuna mingiks hetkeks tekkis mul lausa kiusatus purjelauaga sõitma minna. Aga sellest sain ma õnneks üle :) Praeguseks oleks ma ilmselt Rootsi rannikule jõudmas. Või siis ei oleks purje üleüldsegi püsti saanud. Vesi oli külm kah. Mis ei takistanud eelmisel õhtul kirsivesipiibu taga kohatud mittekolleegi kohe üldse ujuma minemast. Aga väga kiiresti tuli ta välja kah.

Õhtu saabudes paranes enesetunne niivõrd, et joogid muutusid täiesti tarbitavaks. Ja nii palju tantsinud ei ole ma vist küll kunagi. Kõik lihased valutavad. Hailaidiks osutus üks maastur, mida ma vist kunagi enam ilma itsitamata vaadata ei suuda. Ütleme nii, et sellega seoses näitasid paar inimest välja suhtumist selle omanikku. Auto sai... khm... kas just puhtamaks... aga tolmuvabamaks kindlasti.

Kohalikud voodid olid täiesti magatamatud. Selline tunne nagu põrandal magaks. Ja hommik oli taas oi-oi-oi kui raske. Mõte sellest, et homme tuleb tööle minna, ei ahvatle ka sugugi.

Pidu-pidu!

Ma ei tea, kas ma usun nüüd imedesse või sõimamisse. Igal juhul viimast ma tegin ja esimene sündis. See õnnetu makseterminal on minu laual. Eile õhtul saatsin oma lemmikpangale kirja, mis ilmselgelt peegeldas üks-ühele mu toonast afektiseisundit ning sisaldas suures osas mu suhtumist panka ja tekkinud olukorda. Hommikul hetkeks mõtlesin, et see oli minust, kui piiritult heast ja viisakast inimesest, küll ääretult kole tegu. Ja siis helistas kliendihaldur ning lubas kõik endast oleneva teha olukorra lahendamiseks. Ja voila, 2-3 pangapäeva asemel saime hakkama 10 minutiga. Mida ometi nad küll kogu selle ülejäänud aja oleksid teinud?

Peo ettevalmistused on täies hoos. Stuudiotesse kiigates paistis, et kujundused on igati vinks-vonks ja pensionile läinud ekskolleege pole põhisihtgrupina arvestatud. 11 tuhat tikuvõileiba, vein, šampus, viin ja tort (mitte ilmtingimata selles järjekorras) võib ka üsna lõbus olla. Singer-Vinger rokib nagunii.

Ja praeguseks on üle läinud ka tahtmine kiiresti alla tulemise eesmärgil kõrghoonete katustele ronida.

Ja kuna see teguviis paistab popp ja noortepärane olevat, siis tervitan siinkohal näiteks bussijuhte ;)

Äbrääk

Selle raamatupidamisega on nüüd ühel pool. Kolm nädalat ja aitab küll. Mulle meeldiks vahelduse mõttes töötada alla 16 tunni ööpäevas. Ja mõned asjad ka sealjuures tehtud saada.

Selle kuu lemmikfirma rändkarika saab minu poolt Hansapank. Kuu aega tagasi sõlmitud kokkulepped makseterminali ühepäevaseks kasutamiseks. Siis ka leping. Homme on see päev, mil terminali vaja on. Täna uurisin, et mis kellaks nad siis selle homme üles saavad. Et hiljemalt kolmeks on vaja. Ja vastus tuli, et tehing jääb ära kuna terminali paigaldamine võtab aega 2-3 pangapäeva... Vot see pani õhku ahmima. Hjelp. Miks siis ometi ei alustatud 2-3 päeva tagasi... Suhtumine ruulib igati. Ja lepingud ei maksa enam mitte midagi. Äkki peaks Hansapangale teatama, et seoses asjaoluga, et mulle ei sobi kuupäev, mil nad mu kontolt näiteks laenumakseid maha kraabivad, ma neile seda raha enam ei eralda. Mis sest lepingust ikka...

Road to hell

"Tunne on selline nagu kihutaksid suure kiirusega vastassuunavööndis ja rool ning pidurid puuduvad." (Kaksikute päevahoroskoop)

Aajee, let's ride! Turvavööd ka pole. Lähim sobiva kõrgusega pank ilmselt juba ootab. Hästi see tormamine igal juhul lõppeda ei saa. Aga pidureid pole.

Hõbe, mängukoer, pallimeri, kasiino ja vein

No niimoodi isegi tasub vanemaks saada. Kui ikka kõigepealt viiakse Viru tänava Hesburgerisse laste mänguväljakule (lubatud alla 8aastastele) turnima ja mööda toru pallimerre sõitma, siis edasi kasiinosse ja Krahli, siis võib raske aastatekoorma (:P) lausa ära unustada. Erilist täiskasvanulikkust ei väljendanud ka kõikjal kaasas olnud mängukoer, kes õhtu lõpuks sai nime Jänes. Eile tarbitud veini tõttu on vesi täna üsna meeldiv kaaslane aga tühja sellest.

Tänud orgunnijatele. Te olete armsad!

Tänaseks on plaanitud väike veinijoomine kolleegidega. Selleks tuleb ilmselt lõunaajal kuskilt see vein ka hankida. Huvitav, kes küll töö ära teeb sel ajal, kui mina tähtsate asjadega tegelen? :)

Homme õhtul suur telepidu (issandmismaselgapanen :P), laupäev-pühapäev suvepäevad. Oeh, hirmus raskeks läheb see asi.

Lohutuseks olgu seegi, nooremaks ei saa meist keegi

Et siis sünnipäev. Täna. Viimaste andmete järgi 24. Ristsumma on 6, kui see miskil põhjusel tähtis peaks olema. Mehevend vapustas teavitusega, et ma olen temast ainult 4 aastat vanem. Niimoodi võib ennast eriti noorena tunda juba :)

Olles eile kella poolekümneni tööl, tekkis korraks kahtlus, et ma olen oma arvetehunniku taha magama jäänud. Arve selgitusereal seisis "Box including on/off switch". Wtf? Mis ometi see olla võiks ja mida sellega teha saab peale sisse-väljalülitamise...

Õhtul siis lasen ennast (vaid moepärast vastupuigeldes) ära röövida.

An eyeful a day...

Selgub, et Eesti meeste lühikese eluea põhjuseks on ilmselgelt meie nutune kliima, mis sunnib kohalikke naisterahvaid end kurguni kinni nööpima :)

Staring at women's breasts is good for men's health and makes them live longer

Vanajumal on lätlane

Laupäeval Riiga sõites ei olnud ilm seda nägugi, et ma võiksin mööda loomaaeda käisteta särgikeses ringi lipata. Aga tõestitõesti. Ilm oli lausa soe. Ja loomaaed oli vinge. Ma vist olen oma nõukaaegse lapsepõlve suutnud ilma Riga Zoo'ta üle elada. No ja see viga nõudis parandamist. Pingviinid olid nad kuhugi sooja ilma eest ära peitnud aga kohtumine ühe ülisümpaatse eesliga korvas selle täiesti.



Hästi õnnetu oli vaadata, kuidas kuuevarbalised külastajad valimatult kõiki loomi saiaga söötsid. Mõistust neile küll väga palju antud ei ole.

Õhtul Riiast tagasi tulles selgus, et kodumaal oli terve päeva jubedat vihma ladistanud.

Päev-päevalt

Ma nägin unes, et mul oli rott, keda ma hoidsin kingakarbis. Kingad olin enne välja võtnud. Hea seegi.

Eilses tervisekontrollis tunnistati Vabariigi Terveimaks Inimeseks. Isegi asjaolu, et ma suitsetan, ei paistnud seda diagnoosi kuidagi kõigutavat. Noh, mis seal siis ikka. Kui enne ära ei sure, on mul potentsiaali pensionini elada.

Seoses ilusate ilmade saabumisega on töötahe pikema puhkuse võtnud. Juba hommikul kipuvad tulema mõtted, mis on eelkõige seotud päevitamise, looduse, telemaja katuse ja õllega. Inetu minust.

Lihtsalt nõme on, ausõna

"Vanemad ja kogenumad" meeskolleegid, kes kõigepealt isalikult õlale ja hiljem tagumikule patsutavad teevad tigedaks. Naljad stiilis "no ja kaua sa siis veel abielus kavatsed olla, kas sa minu peale üldse ei mõtle" panevad hiljemalt teisel esitamisel kiirelt ust otsima. Tööalased arutelud kombineerituna varjamatu särgikaelusest sissevahtimisega ajavad öökima.

Puhkus oleks abiks.