August sain ma vist välja. Nüüd oleks vaja see auk ka kuidagi kinni ajada. Aga seda ma veel ei oska. Niivõrd palju kardan sinna uuesti sisse kukkuda, et ei julge piisavalt lähedale minna selle täitmiseks. Võibolla vajuvad augu servad ise ajapikku sisse. Võibolla tuleb julgus seda ise kinni ajama hakata.

Kõigepealt oli suur tühi ja pime auk, millesse ma sammukauguselt vaatasin. Arglikult lähemale nihkudes nägin seal kedagi põhjas. Täpsemal uurimisel selgus, et see olen mina. Kaua ma seal augus olen lamanud? Kui kauaks ma veel sinna jään? Hüüdmine ei aita, kuna ainus, kes kuuleb, on mind ise sinna auku lükanud. Kui ta tahab, siis ta aitab mind ka sealt välja. Kui ei taha, siis on vaid veel lootus, et ta mainib minnes kellelegi midagi mu asukohast. Peaasi, et ta ei seisa niisama julgemata otsusele jõuda. Varsti lihtsalt ei ole seda otsust enam võimalik teha. Liblikad surevad, ükshaaval.

Põhjuseid otsimas

Ma olen kindel jada põhjus-tegu-tagajärg pooldaja, mistõttu on minu jaoks põhjus alati esmatähtis. Poleks põhjust, ei saaks me rääkida ei teost ega tagajärgedest. Kui põhjused kipuvad kaugeks jääma, ära ununema ja ära kaduma, siis ei ole ka teol enam midagi üksi peale hakata. Tegu muutub järjest mõttetumaks kuni ta jõuab absurdini. Milleks tegutseda nii, nagu eelnevalt seda tehtud sai, kui põhjus on vahepeal kaduma läinud?

Kadumaläinud põhjused saab loomulikult üles otsida. Aga see ei ole kerge. See on nagu lahendusele probleemi otsimine. Ikka kipub ühelepoole viltu kiskuma. Kui tahtmine on, leiab need põhjused üles. Aga ka põhjuste leidmiseks on vaja põhjuseid.

Vaatame, mis saab.

Tervitused kõikidele soolaleivalistele. Te olete armsad.

Pahatujuaeg

Mõnikord on lihtne võtta kõike enda ümber sündivat külma kõhuga. Enda sees toimub lihtsalt rohkem ja tähtsamaid asju, mis pigem mõjutavad ümbritsevat, mitte vastupidi. Praegu ei ole mõnikord. Praegu on kõik väljapool olev väga isiklik ja loksutab üsna lihtsalt segi. Ja siis tuleb see, et ei jaksa, ei taha, ei jõua, ei meeldi. Mina olengi Paha Tuju.

Üks kümnest käsust

Turbotibina heietused sellest, kuidas ta poes riiulite vahel kohmitsedes kõige ehedamalt Raportis näidatavasse poevaraste rubriiki peaks sobima (kuigi ei varasta midagi), tuletasid meelde üleeilse poeskäigu.

Käisin Jyskis eesmärgiga hankida kingalusikas. Ei lusikat ega kahvlit ma sealt leida ei suutnud, küll aga jäi silma üks intsident.

Nahktagis, tätoveeritud sõrmenukkidega vene keelt kõnelev noormees vestles turvamehega ning asutas end pärast seda poest lahkuma. Kui turvaväravad tema peale kisa tõstsid ja turvamees nende eeskuju järgis, tormas tüüp poodi sisse tagasi, seletas kiirelt turvale paar sõna, tormas ühte riiulivahesse, libistas põues olnud asja käterätihunnikusse ning näitas turvale riiulist võetud tolmulapipakki ja selle silti. Maitea, kas ta üritas selgeks teha, et silt tolmulappidelt talle külge jäi ja niimoodi väravakisa esile kutsus või oli selleks mingi muu skeem. Turva noogutas rahulikult ning lasi ta väravatest uuesti välja. Väravad enam ei häälitsenud. Huvi pärast läksin vaatama, mis see oli, mida tegelane rätiriiulisse toppis. Ja ennäe, käterättide vahelt vaatas vastu nii umbes A4 suuruses ilmselt NASA kosmosetehnoloogial põhinev elektrooniline termomeeter. Kuidas sellise asja põueskandmine turvamehele märkamata jäi, on mulle üsna selgusetu.

Hetkeks mõtlesin juba, et lähen räägin turvamehele sellest, mida ma nägin aga seks hetkeks oli kuritöös kahtlustatav (poliitiline korrektsus - toim.) juba nelja tuule poole kadunud ja lõin käega.

Mida me sellest loost saame järeldada? Teadagi. Jysk võiks müüa kingalusikaid.

Puhata ja mängida

Kuna kõik ümberringi paistavad õhkavat puhkuse järele, siis mis mulgi muud üle jääb. Nädalavahetusse mahtus täpselt marssruut kool-sünnipäev-riia-kodu-ongiesmaspäevjuba. Niimoodi pooltõbisena ei olnud selle läbimine teabmis lihtne. Igal juhul on tunne, nagu oleks nädalavahetus vahele jäänud ja töö tahab vaikselt jalgu alt ära lüüa. Aga pole viga, elame edasi.

Mingil kummalisel põhjusel astusime Riias ka Lidosse sisse. Ilmselt selleks, et kontrollida, mida need inimesed, kes sellest suure õhinaga pajatavad, siis niiväga seal leiavad. No ja süüa oli ka vaja ju. Ja ma võin öelda, et ma päris kindlasti sinna rohkem ei lähe. Liinisöökla. Laveerid oma kandikuga tohutus rahvamassis, trügid ühe leti juurest teiseni, et aru saada, mida seal pakutakse, valida ei ole aega, kuna järjest lisanduvad turismibussidetäied inimesi, kes oleks nagu nädalate viisi näljas olnud. Kui sa midagi oma kandikule saad, siis algab mäng "kui mitmes mööda trügiv inimene kandiku ümber ajab". Suured pannitäied erinevaid rasvas praaduvaid asju. Kurat seda teab, mis need on, silte lugema ei mahu. Olles siiski midagi endale kandikule saanud ja seda ümberajamata väljapääsu poole jõudnud, võtab sind vastu kassasaba. Järgmine etapp on laua leidmine. Väga vaevaline etapp, kuna ega ikka ei ole eriti pakkuda. Ja kui sa kõige selle lõpuks siiski oma kandiku kuhugi lauale suudad munserdada ning istumiseks isegi tooli saad, siis selleks ajaks on söök täiesti külmaks läinud.

Ahjaa, väljas olid mingid papist põhjapõdrad ja jeesuslapsukesed päkapikkude keskel. Aga ma ei tahtnud sellesse teemasse eriti süveneda. Pigem huvitas mind võimalikult kiirelt sealt minema saamine.

Võibolla on mus liiga palju sotsiofoobi ja see paneb hinnangutele pitseri. Aga samas ei suuda ma ka kuidagi ette kujutada seda inimest, kes taolisi olukordi naudiks. Edaspidi jään Riias ikka Cilipizzale truuks. Nii head pizzat kodumaalt ei saa.

Kolepahahaige

Need sügisilmad on saanud oma järjekordse ohvri. Nohu, köha ja perioodiline hääl on juba väga tuttavad ja võitlusvaim kahaneb. Tarbitavad teekogused ületavad ka igasugust mõistuspärasust. Hingamine on luksus, mida saab lubada endale haruharva.

Vaatasin eile huvi pärast, mis toimub kinnisvaraturul. Vanast harjumusest ilmselt. Ja avastasin, et kui võtta aluseks keskmised ruutmeetrihinnad Tallinna erinevates linnaosades, siis omame me 3M väärtuses kinnisvara. Võttes aluseks sarnaste näitajatega korterite müügihinnad, oleks see summa veel suurem. Jõle.

Jälle häda

*** says:
kas sul ka kunagi paha tuju on? tööd vist liiga vähe mul, et hakkasin mõtlema - polegi sind vist kunagi halvas tujus näinud

Tegemist on inimesega, kellega ma igapäevaselt samas ruumis töötan.

Sabake vist tutvustas mind oma sünnipäeval, sõnadega, mis sisaldasid muuhulgas seda, et mul pole kunagi halb tuju.

Kas mu tujudest on tõesti nii raske aru saada? Mis ma olen teile? Elav smaili või?

Nimed ja tiitlid

Eilselt ajaveebide seminarilt oli küll kahju poolepealt minema tormata, aga kuna elu ei seisne ainult blogides ja blogimises siis see teine osa elust tuletas ennast meelde. Kohustused, noh. Aga muidu oli isegi tiba asjalikum üritus, kui ma arvanud olin. Vähemalt see esimene pool, mida kuulama juhtusin.

Ääretult ebamugavalt tundsin ma end oma rinnasildi taga. Kui ma üritusel ei esinda organisatsiooni, kus päevas suure osa ajast töö sildi all veedan, siis ma eelistaks ka mitte saada selle organisatsiooniga seostatud. Kui mul aga ripub rinnas silt, mis kuulutab seda töökohta, siis ma ei saa enam olla mina kui isik vaid muutun minuks kui ETV esindajaks. Anonüümsus ei ole teemaks, nimeliselt olen ma valmis iga kell esinema. Niikaua, kui ka nimi ei tähenda mingi grupi (perekonna?) vastutahtmist esindamist.

Sisaliktibi kirjutas just sellest, miks ta enda pärisnime all oma blogis ei esine. Pani mõtlema, et miks siis ikkagi.

Kunagi lähenesin sellele nii, et ma ei taha, et mind ära tuntaks. Kõigil on elus tohutu hulk rolle (ülemus, alluv, abikaasa, ema, tütar, õde, kolleeg, sugulane, sõber, koostööpartner, koolikaaslane jne). Ja kui minu arvamusavaldused võivad küll suurema osaga mu rollidest kokku sobida, siis alati leidub roll, millesse see või teine teema lihtsalt ei sobi. Ja nende rollikonfliktide vältimiseks on alati väga lihtne teha võimalikult raskeks enda äratundmine ehk likvideerida rollid.

Teiselt poolt on muidugi vastukaaluks edevus. Loomulikult tahaks mõne "eriti originaalse mõtte" (jajah, sellesama siin :P) avaldada enda nime all ja saada sellega seostatuks. No ja nagunii päris anonüümne ei saa ju olla, kui teatud hulk inimesi teab, kes mingi aliase taga seisab.

Selle, kas esineda anonüümselt ehk varjunimega või siis enda passinimega, paneb enamasti paika ka lugejaskond. Jah, sina ka. Ehk kelle jaoks kirjutatakse (lisaks sellele teemale, et loomulikult kirjutan endale). Need, kes mind tunnevad ja loevad, ei vaja nime siiajuurde. Teie, kullakesed, teate nagunii, kellega tegemist, kus elab ning mis suurusnumbriga jalanõusid kannab. Siis on need, kes mind tegelikult ei tunne ja loevad ikka. No hea küll, neid on arusaamatult palju mu meelest. Aga kas neile annab midagi teadmine, mis tähekombinatsioonid mu ID-kaardil (lisaks eelnimetatud I-le ja D-le) ilutsevad? Mis te selle teadmisega pihta hakkaksite? Liigitaksite? Mis kasu mul sellest oleks peale mõne seose ja eelarvamuse tekke?

Lisaks on veel need lugejad, kes siia miskipärast satuvad, vaatavad ringi ja asutavad mõne aja pärast minema. Neile on üleval paremal ääres pilt. Tunned seda tüdrukut seal pildil, tunned ka allakirjutanut. Valem lihtne. Vastupidist ei propageeri.

Viru Keskus

Jälle kord tuleb nentida, et Viru Keskus on midagi sellist, millega minu mõistus toime tulla ei suuda. Minu keskpärane orienteerumisoskus suudab mind juhtida kõigis teistes ostukeskustes aga ilmselgelt nõuab Viru Keskus mingisuguseid erioskusi või vähemalt suuremat vilumust.

Otsisin emale sünnipäevakingitust ning suutsin:

- läheneda keskusele valest küljest, kust ei olnud võimalik sisse saada;
- läksin teisele poole keskust ning sisenesin uksest, mis keskuse asemel viis bussiterminali;
- sõitsin üles eskalaatoriga ning pöörasin valele poole, sattudes peagi silmitsi seinaga;
- astusin sisse poodi ning väljudes pöörasin jällegi valele poole minnes juba tuldud teed tagasi;
- tuttav sein;
- käisin poodides, mõnes korduvalt, kuna olin eelnevalt jälle valele poole poest väljunud;
- äratasin kahtlust turvamehes (pole vist ime?), kes mind kõrgendatud tähelepanu alla võttis;
- üritasin leida Kaubamaja;
- püüdsin mõtestada lahti Kaubamaja loogikat ja leida kohta, kus müüakse käekotte;
- püüdsin suunduda vastavasse osakonda, kuid sattusin teise korpusesse, kust ärasaamine paistis olevat võimalik ainult õuest;
- leidsin sobiva kingituse;
- mõtlesin otsida kohta, kus seda ka pakkida saaks;
- vaatasin tagasi eelnevatele tundidele ja otsustasin, et mu ema armastab mind ka siis, kui ma talle kingituse pakkimata üle annan;
- väljusin valest uksest ja olin sunnitud veelkord poolele majale tiiru peale tegema.

Mis, oh mis, sunnib neid koolinoori just sellises labürindis tsillima ja hängima?

Nädalavahetusse mahtus filosoofia eksam, majanduse eksam, Türile vuramine, Turbotibina sünnipäev, Pärnusse vuramine ja Tallinna vuramine. Kronoloogilises järjekorras.

Reede õhtu ei ole see kõige õigem aeg eksamite tegemiseks aga ma usun, et selle eksami tulemus oli positiivne. Emotsioon igal juhul oli seda ja see loeb ka midagi. Kui enda mõistus kõik vajaliku ja mittevajaliku paberile suunas, siis selle jätkuks pakkus naaber veel enda materjale ning ka sealt sai mõned tarkuseterad üles nopitud. Head inimesed on head.

Laupäevahommik on eksamite tegemiseks muidugi veel hullem aeg kui reede. Aga ka majanduse eksam sai tehtud. Tulemus A. Päris lõbus eksam oli.

Ja siis natuke sahmerdamist ning oligi aeg Turbotibina sünnipäevale sõita. Türile. Ujulasse. Oi see ujumine oli mõnus. Ma ei oleks arvanudki, et keset ööd kuskil basseinis hulpimine nii kosutav võiks olla. Käelihased meenutavad seda siiani.

Ühel hetkel ütles aga sisetunne, et valikuid on sellest hetkest alates täpselt kaks- kas jooma hakata või Pärnusse sõita. Valik langes Pärnu kasuks. Mis see 90 km siis ikka ära ei ole. Ilma liigsete sekeldusteta, vahepeal magamajäämiseta ja oluliselt kehvade ilmastikuoludeta jõudsime sihtpunkti ka kohale. Kodus (või noh, teises kodus) magamine on ikkagi väga meeldiv harjumus.
Pühapäevasest Pärnust ostsin endale sõrmuse. Sentimeetri laiune metalli ja punase klaasi kombinatsioon hakkas niivõrd meeldima lihtsalt. Ja kuna ma ei ole harjunud laiade sõrmustega, siis tuli sellega muidugi esialgu natuke mängida. Mis seisnes selle erinevatesse sõrmedesse toppimises. Kuni ühel hetkel juhtus see, mis pidigi juhtuma... Sõrmus sõrmest enam ära ei tulnud, sõrm aga hakkas kajastama kogu värvidespektrit. Kõigepealt punane, siis lilla, siis üha sinisem... Silmade eest jooksis läbi Pärnu kaart punktidega "mina olen siin", "traumapunkt", "päästeamet". Appi tuli õnnelik juhus, mis lasi mu õekesel eelmisel päeval omastada veekindla ripsmetuši, mille mahasaamiseks teatavasti on kõige efektiivsemaks vahendiks beebiõli. Ja kuna ma nagunii linna läksin, siis ma ju võisin olla see hea inimene, kes nimetatud vahendi poest ära toob. See beebiõli mind ka päästis. Õli ja paras kogus jõudu ning saingi sõrmuse ära. Enam ei tee, ausõna. See paanika, mis mind valdas, ei ole teistkordset kogemist väärt. Külm higi, värinad, ringi käiv pea, küünarnukini valutav käsi... Ma võin küll ääretult kergesti afektiäärsesse paanikasse sattuda aga õnneks suudan ma ka läbi selle vatise udu ennast ratsionaalselt mõtlema ja tegutsema sundida.

Hmm.. huvitav. Meeldiv lausa.

Kummaline päev see eilne. Täis selliseid seikasid, mis kukkusid alla kesteabkust.

Hommikul külm dušš. Ei mingeid kolmevärvilisi metafoore, ikka sõna otseses mõttes. Boiler streikis. Vesi oli ikka päris külm.

Hommikupoolikul salatsemine ja kummalised pilgud kolleegide poolt. Midagi paistis lahti olevat ja kuidagi puudutas see ka mind. Nõupidamised, millele mind ei kutsutud...

Pärastlõunal salatsemise põhjus- tööpakkumine. Ja sellele vastukaaluks ja minu jaoks lihtsa otsuse veel lihtsamaks tegemiseks uuest aastast palgatõus praegusel kohal. Aitäh.

No ja tervet õhtut sisustanud filosoofiaeksamiks õppimine ei ole siinjuures muidugi eriliselt märkimisväärne sündmus. Sama juhtub ilmselt ka täna õhtul. Ja homme on juba eksam. Aega napib, läbitöötamist vajavat materjali paraku mitte.

Külmaveeprotseduurid toovad kaasa palgatõusu? :)