Rõdu

Joo see sidruniga tee. Ja mesi. Ja tee. Ja mesi. Sidrun. Kuum, magus, hapu. Küüslaugu jätan edaspidiseks, ei sobi komplekti.

Telekast paistab rahva juubeldamine. Kuldsete rõngastega tüübid murravad õlgadele toetudes läbi rahvasumma. Tammepärjad, soojad soovid ja südamed talvises lumesajus.

Mul on külm. Saab soojem.

Liiv on altpoolt vaadatuna ilus ja turvaline.

Nohu-nohu-nohu.

Räägitakse, et distantsilt on kõik ilusam kui tegelikult. Jah, kohati on. Aga kohati on ka selgem, ülevaatlikum. Asjades ülepeakaela sees olles on iga üksikjuhtum asi omaette, uute alguste ja lõppudega. Andes aga endale võimaluse tagasi vaadata, näed seda, kuidas esialgu täiesti eraldiseisvatest ühtedest saavad vältimatu kangekaelsusega kahed. Ja kahtedest omakorda neljad, kaheksad... kujundades halastamatult mustri. Ma tean, ka mustritest annab välja murda. See ei ole kerge ja ei käi üleöö. Ning, mis peamine, nõuab motivatsiooni seda teha. Samuti ka julgust tunnistada. Ja enne, kui ma neid kahte märki nägema ei hakka, ei usu ma ka koekirja muutumisse. Jah, silmuseid on vahele jäänud, muster ei jookse enam nii kindlalt nagu varem. Aga ta ei ole kuhugi kadunud.

Hommikul ärkasin kell 6.59. Edestasin äratust 2 minuti võrra. (Mul on äratus kell 7.01. Enesepettus ilmselt.)

Tööpäeva alustamine klaasikese strohhiga on muidugi soliidsuse tipp. Aga kui ma seda haigusevärki täna maha ei raputa, on nädala teine pool horisontaalne.

Täna leidsin tänavalt... ei, mitte uhiuue kellu, vaid sõrmuse. Plastmassist väikeste tüdrukute sõrmus. Selline läbipaistev ja roosa ja sätendavate lisanditega. Kaotajast on kahju aga kuna see minu meeleoluga parasjagu suurepäraselt haakus, siis pistsin taskusse. Mahub mulle täpselt väiksesse sõrme. Ja ma olen veendunud, et see on võlusõrmus. Miks? No seda ma veel ei tea.

Kui sõda, siis sõda. Meil on relvi vaja ja raha.

Kui juba selle asja lahkamiseks siin läks...

Jõuame lapsega koju, saame üleriided just eemaldatud, kui kõlab uksekell. Pahaaimamatult ust avades näen seal oma tulevast eksabikaasat, kes nõuab kohtumist oma lapsega. Temal on vaja lapsega rääkida. Minu küsimused, et miks ja millest, olid esitatud seinale ja minust peaaegu üle astudes suunati laps tema tuppa, kus siis mõnda aega temaga vesteldi. Väljus võidurõõmus issi, kes teatas, et tema rääkis lapsega ja lapsel on ju kõik ok. Aga mina olevat tänase päeva jooksul ikka väga palju sitta kokku keeranud. (Jah, teatasin selle tütarlapse emale, et tema laps minu lapse nähes isaga ameleb.) Ja selgub, et ma mitte ei kaitse oma last vaid lihtsalt armukadetsen. Sest lapsea on ju kõik korras. "Ma küsisin tema käest, kas teda häiris see, et tüdruk seal oli ja ta ütles, et ei". Khm. Me räägime viieaastasest. No ja muud võimalust ei ole, kui et mina olen armukade ja üritan tema "suhet" ära rikkuda.

Armukadeduse olemasoluks on minu teada vaja üsna mitmeid komponente. Omanditunnet kellegi suhtes. Tundeid kellegi suhtes. Konkurentsitunnet. Ma võin küll kohati armukade olla aga no see oleks küll liig mis liig. Kuidas omada mingisuguseid tundeid kellegi vastu, kes su lapsele lihtsalt kõrge kaarega pähe sülitab? Kes sind ähvardab kõige hea ja paremaga? Kes on kaotanud igasuguse kontakti reaalsusega? Kuidas tekiks küll soov sellist inimest omada? No ja last but not least, miks ometi peaks ma tundma konkurentsi 13aastase lapse näol?

Jah, muidugi, lapsega on kõik korras. Laps, kes igale inimesele kilgates uksele vastu jookseb, läks, nähes kes on tulnud, endale ükskõikselt võileiba tegema. Selline ongi ju ühe isa ja lapse normaalne suhe.

Sain kuulda ähvardusi, kuidas mind sellest korterist välja tõstetakse ning siin kenasti koos lapsega elama hakatakse.

Jõuetu viha, hirm lapse pärast. Kes ta selline on, et ta võib siia lihtsalt niisama sisse marssida, korraldada skandaali ja siis minema jalutada? Kõike ainult sellepärast, et tema oma 13aastasega tülli läks. No andke halastust. Sellise käitumise juures ei imesta ma mitte üks põrm, et isegi varateismelised mõistavad, et tegu pole väga adekvaatse isendiga. Hale on vaadata, kuidas msni nimedena vahelduvad "forgive me, my darling, forgive me", "***, ma armastan sind" ja "no ei ole jah kõik avalikkusele arutamiseks".

Ja paraku oli laps pärast seda külaskäiku nii hajevil ja ärritunud, et kukkus trepist alla. Õnneks oli õnnelik õnnetus ja peale paari sinika suuremat kahju ei tekitanud.

Manipuleerin, kas pole?

Täna sain ma siis teada, et ma olen väga osav manipulaator. Et ma suudan panna inimesi mõtlema ja tegema täpselt seda, mida mina tahan. Ah või kuidas? Noh, eks siis must pesu lagedale.

Laps oli nädalavahetuse oma vastärakolinud issi juures. Käidi koos lumelinnas, kus "mina lasin liugu ja siis oli seal ka üks tüdruk (13), kellega issi (26) kogu aeg musitas". Lapsele ei ole veel korralikult kohalegi jõudnud, et issi on ära kolinud ja siis midagi sellist... For the record, seltsimees laps keeldus täna lasteaias magamast, noris kõigiga tüli ning sattus kasvatajatega konflikti. Kas seose nägemiseks peab olema hiromant?

Milles seisneb minu manipuleerimine? Aga loomulikult selles, et isegi temapoolsed sugulased leiavad sellise asja peale, et last tuleb isast võimalikult kaugele eemale hoida. Ja see ei saa ju tulla sellest, et issike oleks midagi valesti teinud. Äkää. Loomulikult suudan mina selliseid arvamusi lihtsalt simsalabim esile kutsuda. Keeran nad kõik ümber sõrme. Täiesti tühja koha pealt.

Ma ei ole veel kunagi tundnud, et ma oleks võimeline mõne inimese paljaste kätega ära tapma. Selline jõuetu viha, mida ei anna suunata teistesse kanalitesse. You mess with me, I'll give you the cold shoulder. You mess with my kid, I'll give you the cold war.

Rubriigist kummalised juhtumised

Olen vannitoas, kammin juukseid, kuulen koputust. Igaks juhuks ootan hetke ja kikitan kõrvu, et ega ma valesti ei kuulnud. Ei, nõudlik koputus kordub. Lähen ukse juurde, avan ukse. Selleks, et näha, kuidas ukse taga ei ole kedagi, aga oodatud inimene parasjagu autost väljub.

x says: a kas oli ka siuke efektne ja jabur tunne.. et kaks ekstreemset asja
oliyks says: oli :)
x says: ja et üldse aru ei saa et täis oleks aga yhel hetkel oled täitsa surrmurr
oliyks says: ma edaspidi joongi ainult vannis
x says: IRW.. just.. joomine ja seksimine vannis
oliyks says: sellest võiks isegi blogida
x says: mhmh.. ma viitaks sellele lahkesti
x says: kui heale mõjule
oliyks says: kirjutaks, elavalt, kuidas ma eile jõin ja seksisin vannis
x says: kylmaveinisoojavanniklubi
x says: hehe
x says: ja samas et kes seda enam ikka mäletab
oliyks says: et vahet pole, kas oli seks või ei olnud seksi, peaasi, et vannis oli
x says: just just

(ei viitsinud elavalt kirjutada)

Ja päike tõuseb...

Meenus, et kohustuslikud teadaanded ju puhta edastamata.

Ehk siis, "living alone, with pet(s), with kid(s)".

Getting-rid-of-the-asshole-party* on siiani veel miskipärast pidamata. Turbotibin võiks flaieri teha :)

Horoskoobid on ka positiivse suuna võtnud, nii vahelduse mõttes. Kui aasta algus lubas ainult mõttetuid töökohustusi ja endassesüüvimist, siis nüüdseks on võtnud tähtede seis veidi julgema asetuse ning lubatakse seltskondlikkust, enesekindluse taastumist ning julgeid liigutusi. Naudin esinemist ja aplausi. Go Gemini!

Ja kõigele mitte nii meeldivale on alati võimalik mõelda homme.
________________
*Peo pealkirja autor: The asshole.

Kuuldused elu võimalikkusest ilma autota on tugevalt liialdatud. Täna hommikul läbisin marsruuti kodu-lasteaed-töö poolteist tundi. Teist pooltteist on õhtul oodata. Kolm tundi päevast ühistranspordis...

Kui tööpäev on meil teatavasti 8 tundi, kuhu vahele jääb ka tunnike lõunat, siis jääb alles kõigest närune 15 tundi ööpäevast. Kui tahaks korralikult valge inimese kombel sellest 8 magada, siis on tulemiks 7 tundi. Hommikul kulub tunnike enne tööd erinevate hügieeniprotseduuride ja sättimise peale. Järele jääb 6 tundi. Sellest 3 läheb töö ja kodu vahel liiklemiseks. Järele jääb tervelt 3 tundi kvaliteetaega. Mida ma küll selle tohutu ajahulgaga peale hakkan? Noh, õhtul tuleb süüa teha ja manustada. Tunnike. No ja siis kulutan tunni lapsega tegelemisele (terve tund päevas, on see vast kasvatus) ja ülejäänud tunniga peaks ma hakkama saama kõigi oma hobide ja meelistegevustega, tavapärastest kodustest töödest nagu pesupesemine-triikimine-koristamine rääkimata? Et siis täna vaatan pool filmi. Aga homme koristan köögi ära.

Kas rongiga saab Vändrasse?

Mees sõidab rongis kupees. Tema kupeekaaslasteks on abielupaar. Mees nagu mees ikka aga naine on kole nagu eesel. Kupeekaaslane mõtleb kogu sõidu kramplikult sellest, kuidas tolle naise väljanägemine ei ole tema asi. Aga kui naine tualetti läheb, ei pea ta enam vastu ning küsib koletise abikaasalt: "Ma väga vabandan, see ei ole üldse minu asi, aga kuidas teil küll nii inetu naine saab olla?". Meesterahvas naeratab laisalt ning ütleb: "Ah, pole midagi, me sõidame Vändrasse". Ülejäänud tee mõtiskleb mees siis selle üle, et mis see pidi tähendama. Endal on jõle naine ja mis see Vändra siis peaks sinna puutuma. Kui naisel jälle kord väljakäiku vaja minna on, saab mees ka selle ära küsida: "Kuule mees, mis selle Vändraga siis on?". "Ah," ühmab meesterahvas laisalt, "meil on seal tuttav metsavaht, see laseb ta maha."

Kasutame jälle lapstööjõudu

Hommikul tööle tulles avastasin laualt oma lapse joonistatud pildi. Pildil on reas viis punast mehikest, selgitav kiri juures annab teada, et see on "parad" ja lehe teisel poolel on üksik hall mehike nimega "arnolt". Laps käis nimelt eile vabariigi aastapäeva programmi tutvustava promoklipi salvestusel. Olevat seal esinenud väidetega, et meie rahvusvili on rukkivili, millest saab leiba ning rahvuslill on rukkilill, millest saab saia. Loogilise mõtlemise on ta ilmselgelt minult pärinud :) Ja paistab, et minu hirm, et kutt esineb eelkõige väidetega "Rüütel on kommunist", oli ennatlik.

Asjad liiguvad

Mõttejõul asjade liigutamine (telekinees?) tuleb mul juba edukamalt välja kui ma oleks iganes lootnud. Eile öösel vaatasin ühte ripplage ilmselt liiga kurja pilguga ning ilma igasuguse hoiatuseta sadas see suure kolinaga alla. Hea seegi, et ma alla ei jäänud. Süüdlaseks jäi loomulikult see, kes alati :P

xxx says: miks sa siis lapsel lasteaias järel käisid? :P

Sellega seoses või täiesti seosetult. Kunagi lapsepõlves nägin ühte filmi, mille nime ma püüan juba mitu aastat seoses ühe või teise asjaga tulutult meelde tuletada. Peategelane on mees, kellel on võime asju liigutada, ise lae all hõljuda ja veel palju muud. Aga tema võimed kaovad sel hetkel, kui ta näeb punast värvi. Sisse tuleb mingi lovestory ja kui ta oma väljavalituga abiellub, siis altari ees pruudi suudlemiseks tema loori kergitades, avastab ta, et naine on oma juuksed punaseks värvinud. Teab ehk keegi, mis film see selline on?

Ma usun, et ma pidin tegelikult väga paljudest asjadest kirjutama täna. Aga eks jääb midagi ka selleks ajaks, mil need meelde hakkavad tulema :)

Alles eile sain ma kodust eemal olles tegelikult aru, milline närvipinge mul kodus kogu aeg kukil oli. Kui ikka ühel hetkel tabad, et olemine on nii kurr-lihtne, kerge ja pingevaba, siis tekib täielik arusaamatus, et kuidas ma selle närvilisusega enne hakkama sain. Aga noh, paistab, et seda pinget ei ole enam kauaks. Nädala lõpuni, kui täpsem olla.

Melanhoolitsen jah, ma võin mõnikord

Täna oli see päev, mil kõik paistis olevat väga valesti. Pahasti lausa. Ilma igasuguste mõjuvate põhjusteta ka. Lihtsalt ühel hetkel tunned, et kõik on nii halb ja kole. Enamasti on pärast selliseid päevi ka selge, et see ei olnud lihtsalt paha tuju vaid minu intuitsioon, mis mulle üht-teist öelda tahab. Seda avastust ma juba kardan.

Aknast välja vaadates paistab imeilus talveöö. Lumised kuused, lumised männid, lumine... lumi? Kõik on valge ja puhas nagu laudlinad pesupulbrireklaamis. Ja erinevalt pesupulbrist, mis on odavam kui kallis pesupulber ning suures pakis ostetuna ka tasuta pakendiga, on see talveöö täiesti ilma rahata.

Lambipirnide rünnak

Nädalavahetus möödus jälle kord Pärnus. Külm oli. Aga huvitav sellegipoolest.

Reedel käisime lapsepõlvesõbrannaga väljas. Kõigepealt sõime midagi, mida nimetati pizzaks, aga mis maitses nagu juustusai. Stefan on alla käinud, pole midagi teha. Järgmine kord siis teab.

Edasi viis tee meid uude ööklubisse Bravo. Väga külm tee oli. Ja väga kole koht. Ma olen väga mittevägivaldne inimene, aga seltsimees, kes lubas endale seda, et mul õlavarrest nagu kruustangidega kinni võttis ning ei kavatsenudki lahti lasta, oleks peaaegu füüsilise noomituse saanud. Aga ju see siis paistis ka välja, kuna selle mõtte peale taandus ta üsna kiiresti. Kui väljas on ligi 20 kraadi külma ning sees võistlevad kõik naisterahvad selles, kellel on lühem seelik ning avaram dekoltee, siis mul tekib küll hirm eesti rahva jätkusuutlikkuse pärast. Oleks siis, et need jalad-rinnad mingisugust esteetilist naudingut oleks pakkunud. Paraku-paraku, enesekriitika oli koos üleriietega garderoobi jäänud enamikul. Ja sel ajal, kui naisterahvad end eksponeerisid, tegelesid mehed põhiliselt omavahel amelemisega. Kui neid tibinaid vaadata, siis ma ei suuda seda ka neile väga süüks panna... Lahkudes selgus, et ka tibinad olid alla andnud ja vähemalt kaks paari neist suudles trepimademel.

Kui alaealiste eneseotsingud üle tsekatud, siis edasi viis juba tuttavakssaanud tee Mirage'i. Kõvasti vanem ja kergelt meeldivam seltskond paistis seal olevat. Isegi tantsima julgesin minna. Lihased valutavad tantsimisest veel siiani. Ja kokkuvõttes oli päris lõbus sõbrantsiga heietada, et mis oli ja mis tuleb ja kuhu läheb :)

Laupäev oli pigem kodune ja natuke soojem. Istusime emaga köögis, jõime veini ja rääkisime elust ja inimestest. (See on see kavaga üritus, et kõigepealt räägime elust ja siis inimestest.) Inimeste osa sai põnev olema, kuna sain teada nii üht koma teist enda geenipaketist. Ütleme nii, et kui võtta matemaatiliselt, et ma olen pooled oma geenid saanud emalt ja teise poole isalt, siis olen ma vähemalt pooleldi väga kummaline (ja miks mitte ka ohtlik) inimene. Vihjeks niipalju, et kui ma hakkan pilguga asju liigutama ning salapärastel asjaoludel lotoga võitma, siis ei maksa väga alarmeeruda :)

Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, aga ilmselt on mu ema üks mu parimatest sõbrannadest.

Kui pärast töö jõulupidu oli mu käekotis sinine lambipirn, siis sõbranna leidis laupäeva hommikul enda kotist roosa lambipirni, ühed kindad ja ühe mütsi. Päritolu teadmata.

Rohelises kruusis oli roheline tee

Plirts-plärts, saapad märjad, jalad märjad. Kohale jõudes nentisime, et oleks võimalik olnud ka lähemalasuv koht valida. Aga tühja sest.

Roheline tee jasmiiniga oli helerohelises kruusis. Väga kodune kruus oli, kuigi mul ei ole kunagi sellist olnud. Aga kodune tunne ei pruugigi alati käia kaasas mälestuste ja olnuga. Äkki mul saab kunagi selline kodune roheline kruus olema hoopis.

Tarka juttu tuli teetasside taga nagu oavarrest. Enese tundmisest, emotsioonidest, mantratest, amulettidest. Kui midagi tundub õige, siis see ka aitab. Ja vastupidi. Tähtis on uskuda. Ja negatiivsed emotsioonid on kõigest tunded, mis ei ole sina vaid asuvad väljaspool sind. Aga selleks, et vahet teha, millised need välised emotsioonid on ja need siis endast läbi lasta või neutraliseerida, on vaja eristada. Eristada ennast neist tunnetest. Leida end kogu selle vahu ja maskide tagant.

Koju minnes astusin läbi teepoest ja ostsin tööl kahtlaselt kahanevate teevarude täienduseks rohelist teed mustikatega. Õhtune proovikruusitäis maitses igal juhul suurepäraselt.

Lisaks sellele, et ennast tunda tuleb, tasub end ka hästi tunda. Ja selle tarvis tasub end aegajalt ka poputada. Keda siis veel kui mitte ennast. Vann vett ja mõnusalt rahustavat rosmariinilõhnalist vahtu täis, paar lõhnaküünalt ja laisklemine võiski alata. Bliss. Lisaks veel kreemid-õlid ja muu healõhnaline naiselik pudipadi... Kui see nii lamedalt ei kõlaks, siis ma väidaks, et ma tunnen end kui uus inimene. Uus ja palju parem, loomulikult. Või noh, vähemasti paremini lõhnav...