Piisab vaid paar päeva töölt eemal olla, kui siin hakkavad juhtuma kummalised asjad. Eelkõige sellised, mis jätavad mu lauale kotikese, kus sees imearmas punane särgike. Asjaolusid uuritakse.

Kindad, mida olin hommikul paaniliselt otsinud, leidsin auto kõrvalt lumest.

Aasta hakkab jälle vaikselt vahetuma. Sittagi ei muutu.

Ausõna, ma üritan. Selveris otsisin alkoholivaba glögi. Leidmata mingisugust glögi või sellega sarnanevat asja, pöördusin müüja peale, kes sõna "glögi" kuuldes päris entusiastliku näo ette tegi. Selleks, et see asendada suure küsimärgiga sõna "alkoholivaba" peale. Ei, neil ei olevat sellist. Tuligi mingisugune kraadidega pudel koju vedada. Aga ma püüdsin vähemalt...

Kuna kõik sugulased, keda jõulude puhul surnuaial külastada tahaks, puhkavad Pärnus, siis tegin väikese tiiru Metsakalmistul. Lihtsalt niisama, selleks, et seda rahu endasse ahmida. Pimedus, küünlad, valge lumi, vaikus. Mitte ühtegi elavat hinge läheduses. Hauaplaadidki olid mattunud valge lume alla. Ilus.

Ei jää ta ka sel aastal tulemata

Orkutijumalate huumorimeel on... khmm.. must. "Good news will be brought to you by mail." "You will be unusually successful in business." Kui järgmisena ei tule see "comfortable old age", siis ma oleks küll pettunud. See oleks täpp õ peal.

No ja kuna jõulumaania paistab olevat väga nakkav, siis valgeid jõule :)

Relaxed

Haapsalu oli tõeliselt mõnus. Männid, meri, vaikus, mudavannid ja massaažid. Inimesed, kes vaid poolel häälel teretasid. Ei mingisugust lärmi, ei mingit närvipinget. Tahad käid ujumas, tahad vedeled niisama. Väikesed jalutuskäigud lumises metsas. Päikesetõusu vaatamine. Selline siis ongi elu?

Tagasi jõudes oli tunne, nagu oleksin laskunud teisest dimensioonist. Ja murepilved, mis nädalavahetusega kaugele maha olid jäänud, hakkasid taas horisondilt lähenema. Pole viga, ehk on nüüd ka piisavalt jõudu, et neid eemale puhuda.

Ahjaa, üks avastus ka. Muda on mõnus. Eriti mõnusad on aga mudased naisterahvad :) Midagi nii ilusat, kui kõrvalvannist tõusnud üleni mudane noor naine, ei olegi pikka aega näinud. Must, sile, läikiv, libe, kumer... Läbinisti erootiline ja samas vägagi esteetiliselt nauditav vaatepilt. Kui juba mina, kui heteroseksuaalne naisterahvas, sellest pildist õhku ahmima hakkasin, siis on mul väga kahju, et ükski mees seda ei näinud. Aga samas... mine tea, ehk neile ei mõju nii. Peeglit seal ka kahjuks ei olnud. Seega ennast mudasena ei õnnestunud näha.

Olen homme parem kui olin eile

Huvitav, kui mitu korda ma siin olen virisenud, et tahaks ära ja puhata oleks vaja ja muu siuke kiu-kiu? Ja mitu korda ma seda tegelikult ka teinud olen?

Nüüd teen. Sõidan Haapsallu ja puhkan terve nädalavahetuse. Närve. Järgmisel nädalal olen ma palju parem inimene, ausõna.

Need asjad, mida me tahame kõige rohkem, on ühtlasi ka need, mida me kõige enam kardame. Sammud, mille tulemustest suurt ei hooli, võtame ette suure hurraaga ja julgelt. Aga kui tulemus on tähtis, siis hakkame kaaluma ja mõtlema, vaagima erinevaid võimalusi. Üle mõtlema isegi.

Kas süsteem töötab ka teistpidi? Et asjad, mida me kardame, ongi just need, mida me kõige kõrgemalt hindame ja ihaldame?

Ma tean, et ma saan alati kõik, mida ma tahan, kui ma olen nende asjade nimel nõus vaeva nägema. Aga millal ma enne teadnud olen, mida ma tahan...

Käisin emaga lõunal. Huvitav vahelduseks. Ema rääkis oma eelmise nädalavahetuse Pärnu Tervises käimisest, mina sellest, kuidas ma homme Haapsallu Fra Maresse lähen. Nagu kaks Soome pensionäri istusime Kadrioru kohviku laua taga, tegime suitsu ja jõime teed.

Nööbid

Minust on viimasel ajal hakanud lahkuma nööbid. Jakinööbid, mantlinööbid, pluusinööbid, käisenööbid... Mõistaksin seda suurepäraselt, kui sealjuures riided väikseks hakkaksid jääma ja nööbid pingele järele annaksid. Aga pigem on minu ja mu riiete vahele tekkinud paras ports täitmata ruumi. Ja ikka nad lahkuvad ükshaaval. Rotid uppuvalt laevalt?

Kaotatud nööbid on tegelikult lummavad. Kui ma näen maas nööpi, siis on mul alati kiusatus see üles korjata. Kuid siis ma mõtlen enamasti sellele, et kaotajale on see nööp väärtuslik, leidjale on ta lihtsalt üks nööp. See oli osa kellegi riietusest, mida ei tajutud enne, kui ta kadunud oli. Ta sidus mingit osa tervikuks ja olgugi, et omanik teda järjepidevalt iga päev katsus ja nööpis, ei pööratud talle kindlasti piisavalt tähelepanu. Ja nööp lahkus... Siis ma jätan nööbi sinnasamasse. Lootuses, et kaotaja ta sealt jälle üles leiab. Rumal lootus küll. Aga ma ei saa hakata ka seda leidmist takistama.

Eile öösel nägin unes, et leidsin rõdult ämbritäie koerakutsikaid.

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

Sisalik kirjutas sellest, et elu ongi see, mis juhtub, kui sa teed paremaid plaane ja ootad paremaid aegu. Ja et aegajalt tuleb lihtsalt lasta asjadel liikuda omasoodu, mitte lükata tagant ega takistada, vaid ujuda voolus kaasa. Loodetavasti mitte kõht ülespidi. Mulle sobib. Praegu ei olegi mitte midagi muud teha.

time is a river and life flows away
into the valley of dreams you've made
soon i'll be surfing that cold astral plane
where the dreams and the nightmares are one and the same

Kass ja ahastus

Noh, täna on siis see legendaarne ma-ei-joo-enam-kunagi-päev. Kauaks-kauaks meelde jääb.

See lugu algas kitarrikontserdiga. Ehk ühel pimedal neljapäevaõhtul, kui tuul ulus vingelt akende taga ja teed olid libedad jääst ja tuiskavast lumeprahist, koguneti kuulama kitarrimuusikat plaadiesitluse sildi all. Sealt edasi tulid kohv ja küpsised, Texas ja õlu. Ja kuna muusika võib muuta maailma, siis ei olnud ka mingit probleemi käputäie inimeste tuju muutmisel. Pärast kaheksandat korda olid kõik veendunud, et mul on jumala pohhui.

Kodanikud reisijad

No üks on kindel- euroopa parim üheõhtuordu sai loodud. Tutipaelaordu nimelt. Missiooni ja visiooni kohapealt jooksis asi kergelt kokku aga ordu on edev sellegipoolest. Ja rongiga lihtsalt tuleb sõitma minna. Raudtee detailplaneering on alles kinnitada.

No ja homme on päris kindlasti parem päev. Või oli see nii, et uus aasta tuleb ilusam? Või noh, vähemasti jaanipäev on kindlasti vihmane. Millelegi siin elus tuleb ju ometigi kindel olla.

Parampampaa, elektrirongiga...Tallinnast Pääskülla. Nagu ikka.

Üks puhtpraktiline probleem

Mul on talvesaapaid vaja. Ja mitte ei taha neid tunguusi-käimasid, mida kogu kaubandusvõrk täis on. Eelmise talve elasin õhukeste saabaste ja kingade toel üle aga nüüd aitab. Oleks vaja selliseid mõnusaid soojasid saapaid, millega ka sellest lume-soola-sogast kenasti läbi saaks. Ja mille kontsad traditsiooniliselt ülejäänud saapast eralduma ei kipuks.

Ja milles siis probleem? Oi, neid on mitu.

1. Pole aega poodides tiirutada.
2. Ma ei suuda poodides orienteeruda (Vt. viru keskus)
3. Pole kedagi, kes mind käekõrvale võtaks ja teataks, et nüüd lähme saapaid ostma (või siis pesu?)
4. Kõik poed, kuhu ma sattunud olen, on täis mõttetuid eskimosaapaid.
5. Raha ka ei ole, aga see ei ole muidugi midagi uut.

Anumad

Kui ma ükskord suureks saan, siis ma väldin kõiki auke ja ämbreid. Rehasid kah. Aga senikaua on mul suurepärased vabandused neisse igasseühesse sisse astuda ja möödaminnes rehavartega piki nina saada. Kuidas ma muidu õpiksin. Aga kas ühte ämbrisse mitu korda astumine näitab, et ma olen õppimisvõimetu? Või, nagu jõkke, ei saa ka samasse ämbrisse kaks korda astuda? Ka ämbrid muutuvad ajaga. Vanemaks näiteks. Targemaks saamist on ühelt ämbrilt muidugi palju oodata. Aga astujalt? Ja võibolla on ämber astujast juba nagunii targem? Ja kas ämber on ikka ämber?

Tõsi, ülemõtlemine ei ole kunagi veel kellelegi kasuks tulnud. Ning asjadel on kalduvus alati minna nii nagu peab. Või natuke teisiti :)

Question of something

Maa pöörleb. Pea käib ringi. Mälu ei ole ollagi. Prindin ühte dokumenti neli korda, sest ma lihtsalt ei mäleta, et ma olen seda juba enne teinud. Sõnade tähendus paistab seisvat vaid ritta seatud erinevates tähtedes...

Mul oleks vaja ühte õhupalli. Juba Puhh ütles, et on võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall.

It’s a question of lust
It’s a question of trust
It’s a question of not letting
What we’ve built up
Crumble to dust
It is all of these things and more
That keep us together

Independence
Is still important for us though (we realise)
It’s easy to make
The stupid mistake
Of letting go (do you know what I mean)