Libahundi needus

Aasta oli siis 1911.

Skorpionipesa

Hea, et ma vähemalt ise Skorpion ei ole. Sünnipäevadelaviiniks võib seda väga rahulikult nimetada. Järgmine üritus turbotibina oma. Siis peaks vist ema sünna olema. Ja siis isa... ja hunnik teisi sugulasi veel riburadapidi järele. Ja kui tänahommikune kahtlane enesetunne välja arvata, siis on kõik täiesti kontrolli all. Või sealt väljas. Oleneb vaatenurgast :)

Uue elamisega tuli kaasa ka vann. Väga mõnus asjake. Viimati oli selline omal olemas nii umbes 7 aastat tagasi. Kuidas ma küll ilma hakkama sain? Vesi ruulib.

Homne tööleminek ei paista üldse selle suure ja ümmarguse üldplaaniga haakuvat. Piritalt Õismäe kaudu kesklinna tööleminek ei ole ka just päris see...

Ei läinud nädalatki

Väga optimistlikust vaatenurgast on asjad praeguseks lahtipakitud. Mõned muidugi ootavad oma õige koha leidmist aga selline elementaarne kord (või taotluslik korrapäratus) on saavutatud. Jalalihased veel ei mõista hästi, miks ma pidevalt trepist üles-alla ronin aga eks nad varsti harjuvad. Nüüd jääb üle veel oodata, et seltsimehed mööblivalmistajad mu diivani ja tugitooli ka valmis saaks... Ahjaa, avastasin, et samas majas elab üks endine kohtutäitur, Savisaar noorem, Grauberg noorem ja perekond Lorentsid. Seltskond missugune :P

Eile käisin Libahundi needuse võttel. Aasta 1911, lokaal. Kübarad ei ole just mu lemmikaksessuaarid aga vahelduseks on päris lahe seenekest mängida :) Kui suursuur sulgedega kübar veel kuidagi peas püsis, siis lootus kleidisaba peal mitte talluda oleks olnud küll liiast. Valge pikk kleit meenutas kõige rohkem öösärki. Ja kuna öösärgi näol on tegemist minu jaoks täiesti mõistetamatut funktsiooni kandva riideesemega, siis ma just väga omas elemendis ei olnud. Vaesed tolle aja naisterahvad.

Kuna võttelt tööle kiirustades ei olnud aega grimmist loobuda, sain ma hiljem poes käies rea hämmastunud pilke.

Sisalikutibi teadvustas eile lõunaajal, et kolimine on mulle hästi mõjunud. Kõlas nagu miski, mida öeldakse paduhaigele ja väga vähese paranemislootusega inimesele :D

Nüüd elan Pirital

Nii uskumatu, kui see mulle endale ka ei tunduks, on nüüd kolimisega ühel pool. Terve nädalavahetus möödus pakkimise tähe all. Pühapäeva õhtuks tekkis juba must masendus kõigi kastihunnikute ja kilekottide seas. Ühest toast teise minek nõudis mägironijavarustust. Oih, leiba tuleb murda kuna kõik noad on siin... ei, hoopis siin kastis. Või oli see hoopis too kast seal...

Esmaspäeva hommikul veel viimased mööblilammutamised. Siis tuli auto. Pool tundi ja kõik see kraam oli auto peal. Natuke sõitmist ning veel pool tundi ning kõik oli uues kodus. Ja siis algas pikk protsess nimega lahtipakkimine.

Idee kirjutada kastidele peale, mida nad sisaldavad, oli muidugi tore. Aga kui mul on viis kasti, millele peale kirjutatud köök, siis millise põhjast võiks mõne kahvli leida? Ja millises kastis peituvad arvutilaua kruvid? Ja kui hommikul uniselt vaadata tervet mäge musti kilekotte küsiva ilmega, siis mitte ükski neist ei avalda saladust sellest, kus võiks mu pesu peituda.

Aga muidu on tore.

Ja turbotibinale siis veel üks
Suur
Sületäis
Südamlikke
Soove
Sünnipäevaks!

Ainult kurda ja juba läheb paremaks

Jõudsin kirjutada, et ma ei tunne oma naabreid ja juba olukord paranes. Nüüd ma tean, et meie trepikojas tegutseb varas (ilmselt siis jäid naabrid oma koridoris sesvast lapsevankrist lõpuks ilma). Lisaks olen ma rikkam info võrra, et korter nr 27 evib omapärast kanalisatsioonisüsteemi, milles reovesi spetsiaalsete torude asemel elamise põrandale suunatakse. Sellise käitumise tagajärjel on _korduvalt_ põhjustatud uputusi korteris nr 23, kahjustades sellega viimase siseviimistlust.

Vot milleks teadetetahvel seinal ripub.

Gripisüst

Päeval käisin tööl kampaania korras gripivaksiini manustamas. Nii katsetamise mõttes. Et siis teab eelnevate aastate haigusstatistikaga võrrelda ja muu selline. Ning natuke vaheldust kah üheplaanilisse kehakeemia gammasse :P

Süsti ma kardan aga see oli kerge protseduur. Veerand tundi pärast torkimist hakkas käsivars tuimaks muutuma. Ja praeguseks on vaktsiin mõjuma hakanud ja ma tunnen ennast ulmekehvasti. Pea käib ringi, süda on paha ja silmade eest virvendab. Iga teine haigus on siiamaani ka inimlikuma enesetunde tekitanud kui too praegune profülaktika.

Miks ma ei tunne enda naabreid?

Olen viis aastat elanud viiekordse maja keskmises trepikojas. Ja tuleb tunnistada, et ma ei tea, kes on need inimesed, kellega ma kasvõi ainult seda trepikoda või korrust jagan.

Tean ühte aktiivset vanaprouat, kes maja asju ajab ning ümbruse heaolu pärast muretseb. Tema on meil paar korda isegi külas käinud. Räägib liiga palju aga muidu on täiesti tore vanamammi. Endine õpetaja veel pealekauba.

Tean, et meie korrusel vastaskorteris elas kunagi politseinik. Siis ei olnud ta enam politseinik. Ja siis kolis ta ära. Kes selles korteris nüüd elab... no keegi elab igal juhul.

Kõrvalkorteris on pisike koer. Vähemasti hääle järgi otsustades on ta pisike. Näinud ei ole ma teda mitte kordagi. Koeraomanikke ei ole ka enda jaoks teadvustanud.

Mõned korrused kõrgemal elab üks noor venelane koos oma vanematega. On paar korda käinud meilt raha laenamas (vanemad sõitsid maale ja nüüd ei ole raha, et neile järele sõita jms). Vist on ka tagasi toonud. Aga kui ta mulle tänaval vastu tuleks, siis ega ma teda ära ei tunneks.

Kuskil kõrgemal elavad inimesed väikese lapsega. Julged inimesed. Hoiavad käru trepikojas ühel vahemademel. Siiani alles. Kord leidsin ühe rõdu alt maast pisikese titejaki. Tuvastasin rõdu, kuhu ka teisi sarnaseid esemeid kuivama oli riputatud ning läksin ukse taha jakki omanikule tagastama. Kui uksekellale keegi ei reageerinud, riputasin jaki ukselingi külge. Peaaegu oleks teada saanud, millised need lapsega inimesed on.

Maja ette kogunevad olenemata ilmast vene pensionärid, kes seal siis karjakaupa päev-päevalt maailmaasju arutavad. Ütlen neile alati küll tere aga ei oma õrna aimugi, kas keegi neist ka minu trepikojas võiks elada.

Ja nüüd ma kolin sealt minema ning ei saagi oma naabritega tuttavaks. Mitte, et ma seda väga tahakski... lihtsalt kummaline on, et ma ei tunne inimesi, kellega ma viis aastat külg-küljekõrval elanud olen. Ja ilmselt ei tunne nemad samamoodi mind. Kohutav anonüümsus.

Elu kastide otsas

Nädalavahetus. Kool. Esimene essee edukalt esitatud. Teise kirjutamiseks aega täpselt neljapäevani. Kui kellelgi on nii umbes 10 lk ideid teemal "Kas jumal on tema või see", siis võin need teiste mõtete vastu hea meelega välja vahetada. Näiteks praegu on mul üsna mitmed mõtted sellest, kuidas koju kuhjatud kastihunnikust ilmselt ei piisa 5 aasta jooksul siia korterisse kogunenud kola minemaviimiseks. Eile õhtul alustasin tasapisi pakkimist ning 6 suuremat sorti kasti said täis. Ja mitte ükski kapp ei saanud tühjaks. Ehk siis, kui kellelgi peaks üle olema kaste...

Ahjaa, valimas sai ka käidud. Kui sellest muud kasu ei ole, siis vähemalt on mul igasugune õigus pärast viriseda, kuidas kõik on nii halb ja kole ja korrumpeerunud. Igasugused prognoosid tekitavad küll hetkel tõsist õõva. K-ahju.

Mine sina ees

Homme on pangas laenulepingu sõlmimine. Seltsimees euribor saab suureks sõbraks, maksuamet kannab kevadel intressidelt veel suuremat pappi ja kõik see muu lillelõhnaline. Ja uue kinnisvara ostuni on jäänud nädal.

Käisime sisaliktibiga täna Von Krahlis pressikal. Jäime 7 minutit hiljaks, tuvastasime uksetaga rääkija ja kuulajate ruumisisest paigutust. Arutlesime teemal kes peaks esimesena sisse astuma. Leidsime, et sellisteks üritusteks on sihh-sahh-sussid palju sobivam jalanõu kui kips-kõps-kontsad. Ja läksime tellisime krevetitorud. Lõbus oli.

Ahjaa, 30. okt siis "Libahundi needus". Järjekordne põhjendus: "Sa oled täpselt ajastu nägu ja sulle saab soenguid teha". Oli see siis kompliment või misasi? No ja loomulikult suutsin ma täiesti ignoreerida küsimust, et mida/keda ma kehastan.

Lõpetaksin ühe "Kaks takti ette" lauluvõistlusel osaleja mõtteteraga.
- Kes sa oleksid, kui sa ei oleks sina?
- Minu boifriendi elektrikitarr.

Tarkus tarviline vara...

Lõpetasin abdsurdi nimega kahel kohal korraga töötamine. Rakendan absurdi kahe essee korraga kirjutamine reedeseks tähtajaks. Filosoofia esseest on lehekülg tehtud ja mõtteidki veel arenduseks olemas. Ida-lääne kultuuriloo kirjutisest on puudu nii mõtted kui ka kõik vormiline.

Ja kui ma seda siia praegu kirjutama ei oleks hakanu, siis ma ei oleks hakanud kahtlema ka teise essee tähtajas. Ja siis ma ei oleks igaks juhuks üle kontrollinud ja teada saanud, et teise essee tähtajaks ei ole mitte reede vaid alles järgmine neljapäev. Hurraa, ma olen omadega mäel!

I just love deadlines. I like the whooshing sound they make as they go by.

Soovin, et teaks, mida ma püüan mitte öelda

Täna ei taha ma rääkida ei sellest, et pangast tuli üks hea hetk postitiivne laenuvastus. Sellest ei taha ma veel eriti rääkida, et ostetava korteri hind võluväel 30K võrra tõusis (mis leping?). Ma ei räägiks ka sellest, et üks vanem sugulane ära suri ja täna matused on. Isegi seda ei maini, et ma peaks praegu kahte esseed kribama (seisund, mille jätkumist on oodata ka järgmisel nädalal). Tavapäraselt jätaks saladuseks selle, et raha ei ole. Kõik, mida ma tegelikult öelda tahtsin, on see, et sügis on äraütlemata ilus.

Laminaatparkett

Pühapäev möödus. Tulemiks õekese tuppa mahalaotatud laminaatparkett. Ühest küljest meeletult tüütu. Teisest küljest suurepärane eduelamus. Et kui sisutihedate asjadega parasjagu hakkama ei saa, siis vähemasti põrand sai maha pandud ja näeb täitsa tibenstobens välja.

Rääkisin tibinatele, et nägin ükskord unes, kuidas ma kellelegi rääkisin, et inimesed on nagu laminaatparkett- pealt sile ja ilus pealispind aga sees on ainult papp.

Mõnel laminaadil on see pealispind paksem. Kallim hinnaklass. Aga alusmaterjal on sellegipoolest sama. Paksemast pealiskihist on raskem läbi näha. Jääb mulje, et see pealmine kiht läheb põhjani välja. Vale mulje. Mida kaugemal on papp, seda raskem on selleni süüvida. Ja seda üllatavam on see, kui see papp ennast näitab. Pettus? Ei, puhtalt mulje uskumine, milles on süüdi ainult uskuja ise. Ta peaks ju ometi paremini teadma...

Odavama hinnaklassi laminaadid on väiksema koormustaluvusega. Kuluvad kergemini. Varsti on papp paista. Võltsmulje jääb väga lühikeseks ajaks. Ja seepärast ei tule asjaolu, et seal all papp on, nii suure üllatusena. Ja see papp on täpselt samaväärne kui too, mis paksema laminaadikihi all.

Laminaadikiht on libe. Kõik libiseb maha. Ainult papi tasandil on võimalik inimeseni jõuda. Peaasi, et sa sinna vett ei kalla...

Nüüd lamineeritud kiht peale, teekruus ette ja tööd tegema. Pappi teenima.