Kellele meeldib koristada?

See ei tule vist väga suure üllatusena, kui ma nendin, et olen üks marulaisk inimeseloom. Eriti laisk olen ma sellisel juhul kui teemaks on koristamine. Aga, nagu sellest üksi vähe oleks, olen ma sinnajuurde ka väga tundlik kõige ennast ümbritseva suhtes- segamini elamist ei kannata silmaotsaski. Kombineerime need kaks omadust ja saame väga kehva komplekti- koristada ei viitsi aga korralagedus tekitab stressi. Selle asemel, et lihtsalt laisklemist nautida, olen ma pidevalt ärritunud oma laiskuse pihta.

Nurka sigineb tolmurull, mis on juba mõned päevad tagasi oma kutsikaeast välja kasvanud ja nüüd laiutab häbematult põrandal ja liigutab iga väiksegi tuuleõhu peale ähvardavalt saba. Märkan tolmurulli ja nendin omaette, et keegi võiks selle põranda vast üle tõmmata ja selle õuduse likvideerida. Järgmisel päeval põrnitsen tolmurulli juba altkulmu- ikka ta veel seal. Ja ma ikka veel ei viitsi tolmuimejat välja otsida. Kolmandal päeval olen juba tige- kuradi tolmurullid siin igal pool, kass ka ajab karvu, keegi enda järelt ei korista ja kedagi ei huvitagi, et siin võib oma s--a sisse ära uppuda! Kui ma neljandal päeval lõpuks selle liigutuse ära teen ja tolmurulli likvideerin, siis selleks ajaks on põranda ületõmbamisest saanud minu peas juba heraklese-mõõtu vägitegu, kõigist pereliikmetest ilmselged puhtusevaenlased ja minust see vaeslaps, kes peab üksi rabama sel ajal kui keegi teine lillegi ei liiguta.

Kui mu poeg käis ühel klassivennal külas ja sealt pärast koju jõudes mainis, et küll neil on maja segamini, siis ma rõõmustasin siiralt. Tõesti, seal ei olnud mingit naabrist-parem-tunnet või kahjurõõmu teiste inimeste segaduse pärast. Rõõmustasin sellepärast, et sain aru, et ma ei ole ainuke kodus, kelle jaoks on mingi elementaarne kord siiski väärtus ja sellest erinev jääb silma. Rõõmustasin sellepärast, et ma ei ole oma koristamisvaenulikkusega viimane mammut vaid neid on teisigi.

Ma ise ei pane külas käies küll enamasti tähelegi, kas kõik läigib või mitte, kas asjad vedelevad diivanil või on kõik kenasti kenasti triksis-traksis-korras. Tõesti, ei näe seda. Minu küllatuleku pärast ei ole teil vaja koristada, asjatu vaev, ma ei paneks vist tähelegi. Minu jaoks ei ole oluline see, millises korras kellegi kodu on. Minu jaoks on oluline see, millises korras on minu kodu. Samas, oi kui oluliseks muutub minu kodu korrasolek siis, kui keegi mulle külla tuleb... Ise teiste segadust ei näe ja ei hinda, küll aga olen ma täiesti veendunud, et kõik vaatavad minu kodu tolmurulle ja soppa esikupõrandal hindaval pilgul.

Viimasel ajal on mul kodusolemise aega tunduvalt rohkem ja seega ka aega koristamiseks. Huviga ootan, et kui ma iga päev jupikaupa koristan, kas ma siis jõuan ka kunagi segadusest ringiga ette. Et vaataks ringi ja nendiks, et ei olegi nagu otseselt vaja midagi teha, korras niigi. Hetkeseisuga ei ole ma sellele tulemusele veel ligilähedalegi jõudnud. Tõsi, kunagi varem ei ole mul aknad nii vara kevadel pestud olnud. Tõsi, ma ostsin endale lausa põrandaharja- atribuut, mida mu elamises seni ei olnud. Ausõna, ma üritan iga päev end ümbritsevat keskkonda positiivses suunas mõjutada. Ausõna, ma endiselt ei taha ja ei viitsi... Aga teen.

Kõik oleks nagu ilus ja tore. Inimene saab enda laiskusest võitu, elamine saab korda, inimene tunneb ennast korras kodus palju paremini... and they lived happily ever after. AGA... Kui ma panustan ja pingutan selle nimel, et enda laiskust murda ja kodust olemist mõnusamaks teha, siis tahaks ju hirmsasti, et ka teised ümberkaudsed paneksid neid pingutusi tähele ja mõistaksid, et vannitoa põrand ei saanud puhtaks iseenesest vaid selleks oli vaja kellelgi lapp näpus käpuli põrandal roomata. Tahaks, et kui just kaasa ei lööda minu kodu korda eesmärkide saavutamisel, siis vähemalt ei töötataks minu vastu. Kui laud on just puhtaks pestud, siis oleks ju tore näha, et võileiva alla pannakse taldrik. Või puhtale põrandale ei peaks tekkima sokipaar, mis näib tõotavat järeltulijaid samasuguse kindlusega nagu kevadine kassikontsert akna taga. Ja minu enviroment-meter on jälle punases, rääkimata siis tujust. Ja piisab täiesti paarist-kolmest sellisest pisiasjast, kui ma juba leian, et minu tööd ei märgata, ei väärtustata, peetakse enesestmõistetavaks ja ma muutun sama rahulikuks ja tasakaalukaks nagu ülekeev piim.

Kui täna küsis kallis abikaasa, et mida me nüüd teha võiksime, palusin, et ta äkki tõmbaks tolmuimejaga vaiba üle. Vaip, teate, on üks pealtnäha tasane ja ohutu, aga loomult salakaval olevus, kes varitseb süütu olekuga põrandal, et siis endasse imeda iga tolmukübe, karv ja prügi ning neid siis oma elu hinnaga kinni hoida. Tulemuse tolmuimejaga likvideerimine on sedasorti ettevõtmine, mille jaoks olen ma liialt hapras konditsioonis ning mis pigem eeldaks füüsiliselt heas vormis meesterahva karmi kätt. Kirjeldatud käte omanik arvas aga, et pigem teeks ta seda homme. No see homme kõlab kahtlaselt nagu minu tolmurulliloo alguspäev. Lisaks kuulsin ma täpselt sama palve peale seda homme-vastust ka eelmisel korral, mil siis pärast nädalaajast homsepäeva ootamist ma ise tolmuimeja kätte võtsin ja vaiba puhtaks tegin. Seda kõike (ja oi kui palju muud) ma oma rahulikul ja tasakaalukal (ülekeev piim!) moel armsale abikaasale teada andsin. No ja mida ma sellega saavutasin? Tulemuseks kaks teineteise peale turtsuvat ja tigetsevat täiskasvanut, kellest üks on täiesti veendunud, et teine ei liiguta kodus lillegi ning teine usub, et sai üle küüru avansina millegi homme tegematajätmise pärast. Tõenäoliselt on mõlemal õigus. Enda vaatepunktist muidugi. Arvamuste paljusus pidavat demokraatlikus ühiskonnas olema edasiviiv jõud, aga selleks, et näha, mida see jõud hetkesituatsioonis edasi viib, on küll minust nutikamat inimest vaja.

Häda ja viletsus selle koristamisega, ausõna.

Finaalisündmused

Ei olnud 3-1, oli 1-0. Ikkagi, ipsaania võitis. Juhuu ja need teised sõnad. Isegi ema saatis mängu ajal juubeldavaid sõnumeid. Rahakott läks ka vahemikus Molly Mallone's ja Viru väravad kaduma. Kõik dokumendid-kaardid-poolelu sealhulgas. Ja kui mul tavaliselt rahakotis sularaha taskus võivad rahumeeli hiired pesa teha kui tahavad, siis sel hetkel oli mul seal isegi raha. Jah, kehv lugu. Enne kodust väljaminekut vahetasin oma tavapärase käekoti teise vastu, mida saab pigem seljakotiks lugeda. No ja Mollyst lahkudes oli rahakott olemas, järgmine hommik kodus enam ei olnud. Ilmselgelt on tütarlaps, kes on Hispaania võitu juba enne mängu tähistanud, pahadele kerge saak.

Rahakott ilmus järgmisel päeval välja. Vene keelt kõnelev noormees helistas ja rääkis, et ta olevat leidnud. Hea, et mul on komme rahaotis visiitkaarte kanda. Kuigi... see oli viimane visiitkaart seal kotis, seega läks õnneks. Noormees väitis, et leidis Stroomi rannast. Noh, seal ma küll ei käinud, aga võibolla käisid need, kes mu rahakoti uuteks omanikeks olid saanud. Kas see aus leidja noormees oli tõesti aus leidja või tibakese luuleanniga pikanäpumees... see jäägu juba tema südametunnistusele. Igal juhul on tegemist olukorraga, kus kahju oli mõningase sularaha võrra ning minu närvirakud. Aga lõpp hea, kõik hea.

Meenub, et aastaid tagasi suutsin samuti oma rahakotist õhtuse väljaskäimise jooksul ilma jääda. Käisin sõbrantsiga Pärnus, tiirutasime siin ja seal ning õhtu lõpuks adusin, et rahakott lännu. Mõned päevad hiljem helistati mulle tööle (jälle kord, visiitkaardid rahakotis) ja teatati, et leiti rahakott. Leidja oli Tallinnas ja leidmiskoht oli jällegi rand, seekord siis Pärnu rand. Ja ka tol
õhtul ei olnud ma Pärnus rannas käinud. Ei olnud hooaegki. Ja, mis kõige kummalisem, rahakotti kätte saades oli seal alles ka kogu tol hetkel kaasas olnud sularaha. Go figure. Keegi näppas ja siis omakorda kaotas? Peab see alles halb õnn olema :)

Hernes, mis muud

Saksamaa võitis ja Hispaania võitis- mida enamat ongi õnneks vaja. Mitte midagi peale Hispaania finaalivõidu loomulikult. Meie kodune kolleegium pakub 3-1 võitu hispaanlastele.

Aga eile oli märkimisväärne päev ka muu poolest kui Hispaania võit. Nimelt pidas mind esimest korda politsei kinni. Sõitsin rahulikult kodulähedale poodi mööda Pirita ringraja juppi, kui kurvi tagant hakkas paistma tuttavas värvikombinatsioonis auto. Pilk spidomeetrile kinnitas, et kui nad nüüd mind kiiruse pärast peaks peatama, siis on tegemist ikka väga väikeste tähtede närimisega. Heal juhul 56 näitas spidomeeter. Ja "seis, tõmmake siia kõrvale" näitas politseiniku käeviibe. Üllatus, hämmeldus. Paluti lahkelt torukesse puhuda hoopis. Ja minu suureks kurvastuseks võeti toru ja pisteti see pärast protseduuri endale taskusse selle asemel, et mulle meeneks kaasa anda. "Palun, võite edasi sõita." "Aitäh!"

Hiljem sama teed mööda poest tagasi tulles seisis metsa veerel juba kolm autot. Kaks ilma juhita ning kolmanda sõiduki juht politseiautos seletusi andmas. Moraal: kui teil on kavas autoga botaanikaaeda piknikule tulla, tagataskus mõte, et mis see paar õlut ikka teeb... siis kasutage kas busse nr 34A ja 38 või jätke see mõte koju.

Mis mõttes jaanipäev?! Kus jalgpall on?

EM-i mängude vahele puhkepäevade jätmine on täiesti lühinägelik ja vastutustundetu käitumine. Saage aru, inimesed on harjunud igal õhtul vutti vaatama ja nüüd ühtäkki tuleb tervelt kaks päeva sisustada millegi muuga. Vutifännid sattusid lausa afektiseisundisse ja hakkasid tavapärase mänguaja saabudes asju põlema panema ning mõni veel meeleheitlikuma appikarjena ka neist tuleasemetest üle hüppama. Kergemate võõrutusnähtude puhul kasutati asendustegevuseks rohket söömist ja veel rohkemat joomist.

Õnneks saab täna paast läbi ja Saksa-Türgi poolfinaal on kohe varsti algamas. Tuletõrjujad saavad ka veidi kergemalt hingata, kohad diivanil teleka ees on juba ammu sisse võetud ja isegi ETV mängib juba igaks juhuks, et mitte mängu algust maha magada.

Jube lahe vaadata, kuidas jalgpallipalavik on üle võtnud ka inimesed, kes muidu isegi kulmu ei kergita mängude peale. Kui kolm tütarlast tööl lifti ees kokku saavad, siis tüüpiline vestlus algab sõnadega "kuule, sa eile mängu vaatasid..." Laps, kes antud hetkel resideerub mõneks nädalaks Hispaanias, vaatas ka vapralt Hispaania-Itaalia mängu lõpuni ja kommenteeris, et "issi karjus ja terve linn karjus".

Kui kellelgi peaks jalgpallivarustusest (ja ma ei mõtle siin telekaesist õlut) puudus käes olema, siis abiks nänni saab siit: http://www.spindo.ee/nike-registreeru/ Sunnitakse küll vastama küsimusele, kas Eesti koondise parim mängija on Poom, Oper, Jääger või Piiroja... Raske valik. Kes need ülejäänud mehed seal platsil sibavad, kui mängijaid on ainult neli? Statistid? ;) Aga kui sellest keerulisest küsimusest üle saada, siis auhinnad paistavad päris asjalikud.

Asjalik paistab ka see, et ülalkirjutatud virisemise eest lubati mulle pall. Ja palle on neil veel, tasub huvitatutel ühendust võtta ;)

Aga nüüd uuesti kannatlikult mängu ootama. Saksamaa võidab, onju?

Hakkama saadud... niivõrd-kuivõrd

Probleemidel on omadus saada lahendatud või laheneda iseenesest. Kuigi... kummalistel viisidel.

Koolitöö tegin hambad ristis ära. Käisin ka seda kaitsmas. Ei tekkinud mingit vabanemise tunnet, pigem trots ja pettumine. Asi ei ole hindes, sellest on mul üsna ükskõik ja C+ ei ole mitte halb hinne (kuigi see "pluss" seal on küll äärmiselt vajalik). Küsimus on lihtsalt selles, et kui mina olen vaeva näinud, siis ma eeldan, et minu töö hindaja võtab vaevaks kasvõi diagonaalis töö läbi lugeda. Aga seda õnne ei olnud. Õppejõud lehitses töö läbi ning kommentaarid olid järgmised:
1. olin kogemata tituleerinud õppejõu dotsendi asemel doktoriks;
2. sisukorras olid numbri ja teema vahelt puudu tühikud;
3. töö ei olnud vormindatud blokkstiilis vaid "align left"
4. puudusid leheküljenumbrid;
5. sissejuhatus oli liiga pikk;
6. üks kirjaviga;
7. 1998. aasta andmed on liiga aegunud (olgugi, et need olin toonud töösse sisse võrdlusandmeteks 2008. aasta omadega ning et prognoosida 2018. aastat)
8. Kasutatud kirjanduse loetelu ei olnud alfabeetilises järjekorras.

MITTE ÜHTEGI SISULIST KOMMENTAARI! Ma tean, et vormistamine on tähtis ja teatavaid reegleid ikkagi peab järgima. Aga nii anaalselt ainult seda taga ajada... nomaitea. Järgmine kord pööran siis põhirõhu vormistusele ja kirjutan punamütsikese muinasjuttu?

Aga noh, õnneks ei pea sügiseni selliste asjade pärast enam muretsema.

Teine mure, mis seotud lapse märkustega, lahenes ka iseenesest. Laps ei saa sel kooliaastal enam ühtegi märkust. Täpsemalt öeldes algas tal isegi koolivaheaeg. Nimelt murdis ta reedel jalaluu ja ei saa sel õppeaastal rohkem kooli minna.

Kummaline huumorimeel on kellelgi seal ülemisel korrusel.

Kuidas hakkama saada

...kui mul on koolis veel selle õppeaasta viimane töö teha, aga selleks on mahukas referaat ja tähtaeg on ülehomme (ja homme ning ülehomse päeva esimesel poolel ei ole kuidagi võimalik seda teha)?
Jutt teemal veel viimane pingutus ja siis on tehtud ei aita mind üldse. Seda ma tean ise ka. Kriipsugi pole kirja pandud, materjale pole, tahtmist pole, ei jaksa, ei taha, ei oska, ei huvita... Jutt teemal, miks sa siis varem ei teinud, ei sobi ka mitte.

...kui laps laekub koju järjekordse märkusega?
Selle nädala saldo 1 märkus (nädal ei ole veel läbi). Eelmisel nädalal 2 märkust. Üle-eelmisel nädalal 3 märkust. Nädal enne seda 2 märkust. Ussi- ja püssirohtu on juba katsetatud, ei mõika. Ootan pikisilmi koolivaheaega.

...kui töölkäimine tekitab kõige paremal päeval ahastust?

Ja need on retoorilised küsimused. Vinguvas kõneviisis.

Kiljub küll aga ei ütle fuih ja vastik

Nädalavahetusel käisime Hiiumaal. Tagasisõiduks praami oodates haarasime poest üht-teist söödavat-joodavat ja kavatsesime mere äärde murule seda tarbima istuda. Sobivat kohta otsides jäi pilk pidama põõsakesel, mille kõrval kena murune lapike... Kena lapike hakkas aga ühtäkki liigutama ning suur must vonklev asi lipsas põõsasse. Uhh... mul oli süda saapasääres (või tenniseservas) ning kergelt kokutades andsin ka teistele teada, et oli uss, läks põõsasse. Selle peale astus Oops põõsa poole ning nentis, et ega ei läinud küll. Lähemalt vaadates oli põõsa ees keras teinegi... seekord mitte must vaid siksakmustriga.

Minu esimene nii lähedane kokkupuude roomajatega vabas looduses rikastas mind ühe teadmise võrra- kardan usse.